24.05.2022
Helle-Moonika Helme
Kui oled sündinud hõbelusikas suus ja eluaeg purjetanud taganttuules, siis ei mõistagi, et suurem osa inimesi on pidanud endale ise koha päikese all välja teenima, võitlema ellujäämise ja saavutuste nimel palju karmimates tingimustes, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poliitik Helle-Moonika Helme Eesti Päevalehes ilmunud poliitkolumnis.
Peaminister Kaja Kallas on Riigikogus esinedes parlamendisaadikute küsimustele ning arupärimistele vastates korduvalt väljendanud arvamust, et tema elab küll vist mingis teises riigis, mingis teises Eestis, kui arupärijad. Tema Eesti on ilus ja hea, rõõmus ja jõukas, nutikas ja salliv. Ja tema üldse aru ei saa, kust küll tuleb see virisemine ja kurjus.
𝐇𝐨̃𝐛𝐞𝐥𝐮𝐬𝐢𝐤𝐚𝐬 𝐬𝐮𝐮𝐬
Eks ta nii ole jah, et kui oled sündinud hõbelusikas suus ja eluaeg purjetanud taganttuules, siis ei mõistagi, et suurem osa inimesi on pidanud endale ise koha päikese all välja teenima, võitlema ellujäämise ja saavutuste nimel palju karmimates tingimustes. Muidugi oli ka Kajal mõnikord raske – jooksis teine Europarlamendi saadikuna mööda pikki lennujaama koridore lennukile nii, et hing paelaga kaelas, kingad liiga kõrged ja seelik liiga kitsas… Ja nüüd ka – kriisid ei lõppegi otsa ja ei lase tal valitsema asuda!
Mis puutub aga sellesse, millises Eestis elavad need, kes temalt riigikogus küsimusi küsivad, siis parlamendisaadikud suhtlevad pidevalt oma valijatega ja puutuvad seetõttu lähedalt kokku väga erinevate eesti inimeste ning nende igapäevaelu ja toimetuleku probleemidega. Ja küsime peaministrilt ja ka teistelt ministritelt küsimusi, mida inimesed on meil palunud neilt küsida. See kõik on elust enesest.
Inimesed helistavad, kirjutavad ning räägivad oma muredest, eriti viimasel ajal. Võibolla Tallinnas, Viimsis ning Harjumaal on neid raskusi vähem, aga ka siin vaatavad inimesed väga murelikult tulevikku. Praegu veel jätkub vahendeid igapäevaeluks, kuid kes vähegi analüüsib trende, saab aru, et oleme sisenemas määramatusse, kus enam ei või millelegi päriselt kindel olla.
Suhtleme ka ettevõtjatega üle kogu Eesti ja teame, kui raske neil on. Eriti just väikeettevõtjatel, kel kriisidega toimetulekuks tihtipeale ei jätku piisavalt käibevahendeid ning ettevõtluskeskkonna bürokratiseerumine ja Euroopast direktiivide kaudu pealesunnitud nõuete täitmine käib selgelt üle jõu. Kõrged kütusehinnad pärsivad üha enam ettevõtete logistikat ja töötajad käivad ülepäeviti palgatõusu palumas, sest hinnatõus sööb ära ka nende siiani päris normaalsena tundunud palga.
𝐊𝐮𝐥𝐝𝐦𝐮𝐧𝐞 𝐤𝐮𝐤𝐮𝐛
Meil on üsna hea pilt sellest, milline on päriselt olukord riigis ja millises reaalsuses suurem osa rahvast toimetab. Kindlasti tahaksid kõik olla ilusad ja head, rõõmsad ja jõukad, sallivad ja progressiivsed, kuid raskustes kipuvad inimesed väsima, kriisides napib lootust ja kui ka riik näitab, et ta ei hooli, ei aita, ei kuula, siis läheb kulm kortsu ja rusikas rulli.
Kuulda seepeale peaministri sajatamist, et oled ise süüdi, ei oska elada, oled vihane ja kuri, mõtled ja tunned valesti ja üleüldse elad vales maailmas – teistsuguses kui peaminister – siis polegi midagi imestada, kui järjekordne lõhe ühiskonda pooleks käristama asub.
Sügistalvel tõusid energiahinnad taevasse ja inimeste ahastus koos sellega. Püüdsime peaministrilt tookord teada saada, mida valitsus plaanib ette võtta, et seda hinnatõusu inimestele kuidagigi leevendada, mõeldes eriti just peredele ja pensionäridele. Mispeale teatas proua peaminister nipsakalt, et ega kõik ei vajagi abi! Tema vanemad on ka pensionärid ja nemad küll ei vaja abi!
Nüüd kukkus proua peaministri suust järgmine kuldmuna – kommenteerides viimase aja röögatuid hinnatõuse, ütles ta: väga tahaksin, et inimesed ise mõtleksid, kuidas oma kulusid vähendada!
Anna kannatust! Inimesed on suurte energiaarvetega kohati niigi olukorras, kus mingeid kulusid enam vähendada polegi võimalik! Kas peaminister tõesti kujutab endale ette, et nüüdseks juba mitmekordistunud energia ja ka toiduhindade juures on inimestel endiselt rahapakid laual ja nad ei tea, kuidas kokku hoida? Elavad vanades majades ja mõtleks – ei remondigi neid energiatõhusaks! Kas peaministril on üleüldse aimu, kui palju maksab nüüdseks poodides ehitusmaterjal? Kas ta teab, kuidas ehituspoodides hinnad tõusevad mitte enam nädalate vaid päevadega!? Kuidas küll remontida oma kodu nende hindadega energiatõhusaks?! Pigem mõtlevad inimesed teistmoodi pragmaatiliselt – kui raha veel natukene järel, ostavad nad kliimaneutraalse ja röögatult kalli ehitusmaterjali asemel pigem kasvuhoone ja panevad kartuli maha, sest maailmas toimuv ei jäta kahtlustki – päris kõike varsti enam poest osta ei jaksa , hea kui seal üldse varsti midagi osta on…
𝐋𝐚𝐩𝐬𝐢𝐤𝐮𝐝 𝐚𝐫𝐠𝐮𝐦𝐞𝐧𝐝𝐢𝐝
Ja veel – mõtleks, milline häbematus – inimesed ei säästa elektrit, ei mõtle kliimasoojenemise peale ja ei taha maailma päästa! Aga äkki paljudel ongi juba kodus külm ja pime, sest selle asemel, et elektrihinda alandada, äritseb riik elektriga börsil, kasvatab kalli elektrihinnaga seoses oma tulubaasi ning korjab CO2 kvoodiga inimestelt veel varjatud lisamaksu iga kord, kui nad pistiku seina torkavad või lülitit klõpsavad? Ja siis näägutab peaminister rahva kallal– miks nad virisevad, on kurjad ja ei mõtle, kuidas oma kulusid vähendada. Tema niiväga tahaks seda!
Selline lapsik argumentatsioon teeb talle võibolla mõningates ringkondades au, aga valitsuse eesmärk oma tegevuses peaks olema siiski see, et kriisides jääksid kõik ellu, mitte ainult tema kitsas ja hästi toimetulev ringkond, kes talle kõiges aplodeerib.
Aga ega „mul vanemad saavad hästi hakkama“ mõtteviisiga vist ei saagi aru, milles probleem.
Sel nädalal menetlesime riigikogus usaldushääletuse kaudu valitsuse poolt kokkuklopsitud lisaeelarvet. Oleks väga oodanud selle käigus arutelu, kuidas ja kui palju alandada toiduainete käibemaksu, et tasandada juba praegu ülivõimsalt hoogu koguvat toiduainete hinnatõusu. Samuti oleks tahtnud, et valitsus oleks toonud meie lauale energia ja – kütuste käibemaksu alandamise eelnõu, sest kõik energiakandjate hinnatõusud kajastuvad hinnatõusudena meie toidulaual, meie kaupade ja teenuste tarbimisel.
Kuid kahjuks on nad selle asemel kokku pannud lisaeelarve, kus on Eestile võetud suuri rahalisi kohustusi, aga suur osa sellest rahast on nö. pime raha, mille tegelikku kasutegurit ja ka sihipärast kasutamist me ei näe. Meie erakond ja ka teised opositsioonierakonnad on juhtinud tähelepanu asjaolule, et valitsuse ülesanne keerulises olukorras pole külvata laias kaares lennukilt raha võõraste hakkamasaamiseks vaid eelkõige on iga valitsuse ülesanne hoolitseda oma inimeste toimetuleku eest. Ja seda just kõigis neis kriisides, mis meid ees vältimatult ootavad. Aga ei – oma inimeste aitamiseks valitsus raha ei leia, peaminister on lubanud koguni tagasi astuda, kui eesti peresid ja lapsi toetav eelnõu läbi peaks minema!
𝐊𝐚𝐤𝐬 𝐦𝐚𝐚𝐢𝐥𝐦𝐚
Naine ja väidetav empaat, peaminister Kaja Kallas ei leia endas hoolimist naiste ja laste osas, eesti perede toetamise osas…. küll aga võtab Eestile sadade miljonite eurode, sealhulgas laenuraha eest kõikvõimalikke rahvusvahelisi ja Eestile selgelt üle jõu käivaid kohustusi ukraina sõja ning rohepöördega seoses ning on võtnud eesti maksumaksja turjale kordi ja kordi rohkem sõjapõgenikke, kui meist palju suuremad ja rikkamad riigid seda on teinud või kavatsevad teha. Ma isegi julgen siinkohal väita, et kogu see kuulsus ja tema isikuintervjuud – need on ta häbematult kinni maksnud eesti maksumaksja rahaga, olles kõiges igal pool esimene, kõige innukam ja kõige suurem panustaja ja seega paistnud loomulikult silma. Aga praktiliselt on ta oma rahvusvahelise tuntuse ja kuulsuse ostnud meie kõigi rahaga.
Aga tagasi tulles lisaeelarve juurde. Mida me oleme siin nii peaministri kui teiste valitsusliikmete suust kuulnud – see on riigikaitse eelnõu. See on sõjaaja eelnõu. Tegelikult ju ei ole! Puhas vale. Otsese sõjalise riigikaitse tugevdamiseks läheb sellest 803 miljonist vaid 15,66 miljonit! Sisejulgeolekule eraldatud rahast läheb lõviosa Ukraina sõjapõgenike teenindamiseks, vaid 26,7 miljonit jääb elanikkonna kaitseks, evakuatsiooni ja varjumise korraldamiseks ning häiresüsteemide arendamiseks. Küll aga pargib valitsus enda rahakotti ehk valitsuse reservi 100 miljonit, mida nad saavad oma suva ja äranägemise järgi hiljem kulutada, ilma et peaks üldse kellelegi sellest aru andma.
Niisugused on siis need erinevad maailmad, milledest ühes elab Kaja Kallas ja teises ülejäänud rahvas.