04.07.2022
Helle-Moonika Helme
EKRE poliitik Helle-Moonika Helme kirjutab Eesti Päevalehe „Poliitkolumnisti“ sarjas Kaja Kallase ainuvalitsuse kuritegelikust iga hinna eest võimulpüsimise poliitikast ja viimastest väärsammudest.
“Nagu ühes tuntud laulus, kus kümnest jäi järele vaid üks ja siis ei jäänud enam teda ka, samamoodi on kahanenud valitsuse read nii, et sellest on järgi jäänud vaid Reformierakonna ainuvalitsus. Peaminister, kes tegelikult peaks hetkel olema tagasi astunud ning tegutsema peaministri kohusetäitjana, sest riigikogu poolt saadud mandaadiga valitsust selle algses koosseisus enam ei eksisteeri, on koos oma nõuandjatega aga tõlgendanud meie õigusruumi ja seadusi selliselt nagu talle parasjagu sobilik on.
Ning teinud seda lähtuvalt printsiibist – Kaja Kallas peab igal juhul jätkama. Ei tohi tekkida mitte mingit õhkõrna võimalustki, et valitseb keegi teine peale tema. Ja seetõttu käitubki ta nagu Kohviveski tuntud filmiklassikast, teatades bravuurselt – ma ei tule alla! Matke mind kasvõi koos majaga, aga ma ei tule alla!
President mängib seda mängu truult kaasa, kuigi just tema peaks olema see institutsioon, kes ütleb – nüüd aitab, see ei ole enam demokraatliku õigusriigi printsiipidega kooskõlas.
„Õukondlikud riigiõiguse spetsialistid“, kellede nimed küll erakordselt hästi varjatud, näivad samuti avalikkust eksitavat, rääkides et justkui kõik mida Kaja Kallas teeb, on seaduslik ja tavapärane.
Paraku see siiski nii ei ole. Taoline tegevus on täielik suvaõigus!
Loodan, et sõltumatud ajaloolased annavad kõigele kunagi oma hinnangu ning toimuvast saab pretsedent, mida tuleviku ülikoolides tulevastele riigiõiguse spetsialistidele tuuakse kui hoiatavat näidet, mismoodi riiki kindlasti juhtida ei tohiks. Rääkimata sellest, et see on äärmiselt halva, et mitte öelda matsliku ja arrogantse poliitilise kultuurituse musternäide.
Ma siiski loodan, et nii nagu paljudes tõeliselt demokraatlikes riikides on juhtunud, vaadatakse kunagi ka Eestis toimunu õigusriigi seisukohalt üle. Ja vastavalt sellele mõistakse praeguse valitsusjuhi tegevuse üle lõpuks ka õigust, vajadusel personaalselt!
Kõike, mis siiani juhtunud, me juba teame – et Kallas lasi valitsusest lahti kõik koalitsioonipartneri ministrid ja valitseb oma erakonna ministritega riiki nüüd üksinda. Peab samaaegselt koalitsiooniläbirääkimisi, mille eesmärk on saada oma valitsusse lihtsalt uued partnerid ja sõita sama vankriga edasi. Mitte midagi tegelikult muutmata. Ja hullem veel – langetades samal ajal ainuvõimurlikult Eestile ja eesti inimestele selgelt kahjulikke otsuseid.
Viimane näide – Tallinna Haigla üleöö rahastuseta jätmine, see on küüniline. Väidetavalt ei ole Reformierakonnal selleks jälle raha. Aga kui vaadata, kuidas sadu miljoneid suunati selle valitsuse poolt koroonaajal steroididena erameditsiini, samas kui Haigekassa eelarve kiratses ja kiratseb ning ravi- ning eriarstide järjekorrad on tapvad, siis küsiks siinkohal – kuidas selline asi sai juhtuda?
Erameditsiiniäri on saanud vahepeal riigi rahaga meeletud boosterid, tõmmanud riiklikust süsteemist üle arstid ja õed ning pakub nüüd samu teenuseid, aga ülikallite hindadega.
Astusime tütrega paar päeva tagasi sisse Confido klantsklaasputkasse kaubanduskeskuses, et küsida võimalust sünnimärkide kontrolliks ja lahkusime sealt õhku ahmides – seda seekord mitte palavusest, vaid teadmisega, et teenus maksab 50 eurot üks sünnimärk! ÜKS! Tavaliselt on inimestel sünnimärke ikka mitmeid, mida tahaks igaks juhuks üle vaadata, et kindel olla, et kusagil midagi kurja ei arene. Aga maksta 50 eurot lihtsalt ühe sünnimärgi ülevaatamise eest?
Kui olukord on mingi sünnimärgiga juba nii hull, et ma ise näen, et asi on halb, siis ma tõenäoliselt saaks abi ka riigimeditsiini poolt, seda enam , et olen maksudena sinna panustanud päris palju. Samas peaks ju sünnimärke ennetavalt kontrollima, sest melanoom on äärmiselt salakaval. Arstidki soovitavad seda meile.
Muidugi teeks seda kontrolli riigi poolt rahastatud haiglas, aga mis tolku on sünnimärkide kontrollist poole talve pealt, kui järjekord sinuni jõuab, eriti kui selleks ajaks võivadki mõned neist olla tõepoolest kriitilised.
Oh jah. Iga kord, kui mõtled, et enam hullemaks minna ei saa, teed hommikul uudised lahti ja näed, et ikka saab küll! Teatavasti astus Liina Kersna peale seda, kui riigiprokuratuur ikkagi lõpuks otsustas pika hambaga miljonihangete õiguspärasuse osas kriminaaluurimist alustada, haridus– ja teadusministri ametist tagasi. Peale seda oleks pidanud Kaja Kallas vutt-vutt Kadrioru poole teele astuma, avaldus näpus, mille siis president oleks pidanud rahuldama. Kuid oh üllatust – Kaja teatas, et tema siiski ei vii seda avaldust Kadriorgu ja Liina saab ametis jätkata.
Ma saan muidugi aru – kui süüdimõistva otsuse korral on Kaja miljonihangete osas Liinaga partner in crime! Riigikogu infotunnis (ja see on stenogrammis olemas) ütles ta EKRE saadikute küsimustele vastates selge sõnaga – Liina Kersna tuli ja küsis temalt kui valitsusjuhilt, kas ta tohib nii teha? Ja Kaja Kallas kinnitas riigikogu ees – ta teadis sellest ja tema andis selleks loa.
Ehk et – vabastades ametist Liina Kersna, tõusetuks otsekohe küsimus tema enda poliitilisest vastutusest.
Kuigi – vastutuse küsimus Eesti Vabariigis on juba päriselt vist naljanumber. Poliitilist vastutust ei ole enam olemas, alates kobarkäkist ja lõpetades peaministri poolt riigisaladuse loaga kaetud informatsiooni väljalobisemisest. Enam ei imesta ega minesta, sest jätkuvalt näed vaid, et üks inimene võib teha, mida tahab, kõik asjaomased instantsid ainult otsivad tema tegudele õigustusi.
Ka Vabariigi President on kahjuks juba mitmendat korda näidanud, et ta on suvaõiguse seisukohalt Kaja Kallasega ühes paadis ning see, et ta toimuvat praegu suu vett täis pealt vaatab, on pehmelt öeldes kahetsusväärne, et mitte öelda vastuolus põhiseadusega, sest president ei täida talle põhiseaduse poolt pandud kohustust tagada riigi toimimist sellesama põhiseaduse kohaselt ja sekkuda kohe, kui selles osas tekib ühiskonnas vähegi kahtlusi. Aga kahtlused on juba väga tõsised.
Peale Tallinna Haiglale kriipsu peale tõmbamist tulistati nukude valitsuse poolt alla ka medikopterid, millede soetamiseks ja ülalpidamiseks riigil järjekordselt raha ei olevat. Tegelikult on see raha muidugi olemas – raha on üldse alati olemas, kui valitsus midagi rahastada otsustab, olgu selleks (kohati kriminaalsed) koroonakulutused (mida meie „õigusriigis“ ükski vastav ja vastutav institutsioon ei märka), eesti maksumaksjale sadu miljoneid maksvad sõjapõgenikud või sotsiaalministeeriumi kaudu „sõltumatutele“ MTÜ-dele sadade miljonite eraldamine, kes tegelevad seksuaalvähemuste, pagulaste ja teab veel kelledega.
Aga EKRE poolt algatatud ning regionaalpoliitiliselt ning meditsiiniliselt võrdset kohtlemist tagava üliolulise medikopterite projekti rahastamine reformeritele muidugi ei sobinud. Seda enam, et idee algseks edendajaks oli siseministrina Mart Helme. Et lugejad medikopterite vajadusest paremini aru saaks, siis siinkohal väike selgitus.
PPA olemasolevast kolmest kopterist üks on siiani kõige sagedamini hõivatud just meditsiiniliste väljakutsetega. Rasked haiged saartel, eksinud ja alajahtunud inimesed metsas-rabas, rasked traumad, eriarstide kiirkorras lennutamine kaugetesse maanurkadesse – kõik see on meie kopteripilootide argipäev. Sealjuures pole olemasolevad kopterid sisustatud ei tavalises kiirabiautos oleva sisustusega ning samuti ei ole sobivad kanderaami salongi paigutamiseks.
Et meil oleks vastava varustuse ja spetsialistidest brigaadidega kiirabikopterid oligi see idee, millega EKRE osalusel valitsus tegelema hakkas. Sealjuures polnud küsimus kellegi kasus, isegi mitte poliitilises, vaid üksnes ja ainult vajaduses inimesi operatiivselt ja kvaliteetselt abistada. Ning tagada seega võrdne kohtlemine meditsiiniteenustele juurdepääsemiseks olenemata sellest, kas inimene elab mõnes suuremas linnas või ääremaal. Insuldi või infarkti korral on arstiabi kättesaadavusel aeg määrava tähtsusega ning riigi kohus on tagada kõigile võrdsed õigused jääda ellu ja saada terveks olenemata elukohast. Või õigemini peaks olema. Kahjuks ei arva nii Kaja Kallas ja tema rahandusminister Pentus-Rosimannus.
Kolmas halb üllatus samas kärpepaketis tuli ainuvalitseva partei nukuministrite poolt Läänemaa suunal. Haapsalu Raudtee on olnud teatavasti pikalt teemaks läbi aastate. Eelmine valitsus pani tööd hoogsalt käima ning tundus, et ei ole enam võimalik ka pahasoovijatel seda väärata. See on regionaalpoliitiliselt ülioluline objekt, mida Läänemaa ning Hiiumaa inimesed on kaua oodanud. Eriti oluline on see praegu, kus kõrged kütusehinnad kipuvad inimesed sunnismaiseks muutma ning kiire ja tänapäevane rongiliiklus või vähemalt kindel perspektiiv oleks olnud väga kõva argument, miks inimesed teeksid valiku kas siia elama jäämise või siia elama tulemise kasuks.
Kahjuks otsustas Reformierakond Läänemaa ja Hiiumaa inimestele mõttes näkku sülitada ja tõmbas rasvase kriipsu peale kõigi unistustele nüüdisaegsest kiirest ja keskkonnasäästlikust liikumisvõimalusest, mis oleks taganud võrdsemad võimalused ka ääremaal elavatele eesti inimestele.
Ei teagi enam, kas nutta või naerda, minestada või imestada… Lootusetuse tunne on igatahes valdav, kui seda Kaja Kallase valitsuse veel järelejäänud seitset päkapikku vaadata.
Alati küsitakse – aga mis oleks lahendus? Tegelikult on lahendusi kaks:
Esimene variant – Kaja võiks koos sotsidega kohe ära teha vähemusvalitsuse. Sotsid on nagunii kõigega nõus. Lõpeks vähemalt ära see määramatus, see interregnum, mis on riigi seisukohalt ohtlik, eriti praeguses julgeolekuolukorras. Samas suurendaks vähemusvalitsus parlamendi kui seadusandja osatähtsust ning sunniks valitsust riigikokku tulema ainult väga heade ja riigi ja rahva seisukohalt vajalike seaduseelnõudega. Mis sellisel juhul saaksid riigikogus kindlasti ka konsensusliku heakskiidu ja parlament muutuks valitsuse kummitemplist ometi koostöötavaks esinduskoguks.
Teine võimalus oleks teha nelikliit – eesterendavates kriisides rahva toimetulekust hooliv valitsus, kus oleksid koos Isamaa, sotsid, EKRE ja Keskerakond. Kes ju algselt suutsid peretoetuste eelnõu osas ideaalselt kokku leppida, aga kuhu kiilu lõi loomulikult Reformierakond, kes kunagi ei taha sentigi oma inimeste, nüüd siis perede heaoluks kulutada.
Kindlasti oleks võimalik neljal erakonnal kokku leppida, et jätame neil rasketel aegadel kõrvale kõik ideoloogilised erimeelsused ja keskendume inimeste hakkamasaamisele ning selle talve üleelamisele. Teeme otsuseid, mis selgelt seaksid esikohale riigi ja rahva püsimajäämise, lahendaksime ära energeetika ja majandusküsimused ning kevadistel valimistel saaksid inimesed juba anda hinnangu, kellele nad annavad mandaadi järgnevaks neljaks aastaks. Kas erakondadele, kes saavad võimaluse näidata, et nad suudavad koostöös riigi ja rahva kriisidest läbi viia või erakonnale, kes suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi. Ja mille juht, praegune peaminister on veenvalt tõestanud, et talle ei lähe korda mitte miski muu peale iseenda.”