Helle-Moonika Helme: Kaja Kallase “kompromissid” on nagu Pirita kloostri abtissil – “Mina oma otsust ei muuda!”

Kolmapäevasel ööistungil, kus arutati eelnõusid, mis olid seotud valitsuse usaldamisega, tuli palju kordi jutuks see, et võimukoalitsioon küll räägib võimalikest kompromissidest, kuid nad ootavad järeleandmisi ainult opositsioonilt, nõustumata ise vastutuleku nimel milleski järele andma. Sellele juhtis oma kõnes tähelepanu ka EKRE saadik Helle-Moonika Helme.

“Sellest on Riigikogus juba päris palju räägitud, et mõnigi eelnõu on tegelikult väga hea eelnõu ja iseenesest tahaks seda väga toetada. Aga selle eelduseks, et me võiksime seda toetada, oleks üks teine asi, millest on ka täna palju räägitud, ja see on kompromiss. Ma ei teagi, kas kiita siinkohal või kuidas sellesse suhtuda, et Vabariigi Valitsus on selle eelnõu käigus ühe EKRE muudatusettepaneku heaks kiitnud.

Kuigi see on seekord küll täiesti äraspidine heakskiit, sest see muudatusettepanek kiideti heaks seetõttu, et selle sisu on sama, mis on Vabariigi Valitsuse poolt ette pandud ettepanek, ehk et siit me näemegi, mis on selle valitsuse käekiri kompromisside leidmise osas. Ei saa eitada, et laua taha on tegelikult proovitud maha istuda ja on vastastikku kombatud, mis võimalus oleks siis leida mingisugunegi ühisosa. Aga paraku on kõik need üritamised lõppenud ikka nõnda, et valitsuse poolt – ja räägime siin eelkõige peaministrist – pannakse laua peale ainuvõimalik variant, et kompromiss on ainult selline, nagu mina/meie ütlen/ütleme. Selline suhtumine on täiesti selgelt vastaspoolt alandav ja fakti ette panemine, et rahu tuleb maa peale siis ja ainult siis, kui te vabatahtlikult alla annate, taandate ja ennast ära tühistate. Ja on täiesti selge, et nii nagu liberaalid kogu maailmas harrastavad tühistamiskultuuri, siis on sellest vaimust kantud ka Eesti liberaalide valitsuse eksistents.

Alates kevadest on käinud Eesti Vabariigis Reformierakonna ja Kaja Kallase valitsuse jõudemonstratsioon – me teeme, sest me võime, ja kui ei meeldi, on see teiste probleem. Vingu, nuta, inimene – ei huvita. Ei mingit empaatiat, ei mingit huvi üldse sildu ehitada. Ja tuletame meelde, et meie ühiskond on niigi väga-väga lõhki. Kogu see kriisist kriisi kulgemine on viinud stressi kogu ühiskonna ja valitsusepoolne arrogantne, üleolev, ennast kiitev suhtumine ei tee asja sugugi paremaks.

Me mäletame neid aegu, kus võimu lipukirjaks oli “vait olla ja edasi teenida” ja samuti “kel jõud, sel õigus”. Ja on täiesti ilmselge, et praegune valitsus on need mõlemad lipud masti tõmmanud ja võtnud ühtlasi hoiaku, et peale neid tulgu või veeuputus. Nemad lihtsalt peavad oma tahtmise saama, surudes vastu seina Riigikogu opositsiooni ja isegi Vabariigi Presidendi, kes suvel survestati usaldushääletusega seotud suure hulga eelnõude vastuvõtmisele, ning isegi praegu käiakse ringi näoga, et oh, mis Vabariigi President, see on meil üldse mingi tühi-tähi. Küll ta heaks kiidab. Teeme, mis tahame, sest me saame.

Mitu usaldushääletust on meil praegu käimas ja sama palju on ees ootamas. Kolleeg Mart Maastik esitas juba kord selle retoorilise küsimuse, et mitu korda ühe õhtu jooksul peab see valitsus endale usaldust küsima. See on nagu ühes kultusfilmis, kus küsitakse: “Mitu korda ma ühte ja sama meest pean maha lööma?” Või siis on seal ka teine stseen. Kuigi Pirita klooster juba vaata et põles ja vabad mehed olid kloostri värava all, teatas Pirita kloostri abtiss meelekindlalt: “Mina oma otsust ei muuda.”

Vaadake, see on täpselt nagu Kaja Kallas. Terve riik on varsti meeleheite äärel, aga temal on ikka vaja läbi viia meie majandust, energeetikat ja kõigi inimeste igapäevaelu tugevalt mõjutama hakkavat – ja seda loomulikult halvemuse ja raskuste poole – selles suunas viivat rohepööret. Samuti on vaja suruda rahvale just nüüd peale, kui üks kriis on niigi räsinud inimesi materiaalselt ja ka vaimselt, üks kriis teise järel, on ikka vaja suruda peale üks maks teise järel, suurendada lõivusid iga liigutuse peale. Ja tuhanded ja tuhanded inimesed käivad ringi juba praegu, väga suur mure hinges, mis saab neist aasta pärast, kui tuleb see jube ja õudne automaks.

Seda rida võiks veel pikalt jätkata, aga saate aru, tegelikult on kõigile ju selge, et klooster põleb. See on selge kõigile teistele peale Kaja Kallase, Reformierakonna ja tema satelliitide, kes iseenese võimu ja oma erakonna soojade kohtade nimel suurest ahnusest ja küünilisusest seda kloostri põletamise mängu süüdimatult kaasa teevad ja heaks kiidavad. Ja sellele hoiakule, sellele suhtumisele “ma teen, sest ma saan” on üles ehitatud kogu see usaldushääletuste farss. On üles ehitatud oma koalitsioonipartnerite ahnusele, küünilisusele, arrogantsusele, nende hirmule tegelikult kaotada võimu, ametikohti ja sissetulekuid. Ja see on see, mis neid kõiki liidab. Täna siin, ilmselt mitu korda järjest, ja ka edaspidi, kui eeldatavalt veel vähemalt seitse eelnõu tuuakse siia täpselt samamoodi usaldusküsimusega seotult.

See kõik, mis ma siin enne ette lugesin, see paneb neid kõiki üheskoos tegema otsuseid, mis hävitavad Eestit hävitavad meie inimeste viimsegi usalduse oma riigi vastu. Ja nad ei mõtle sellele, et sellel võivad olla kaugeleulatuvad tagajärjed, ka julgeolekulised, sest omaenda rahva meelsuse, omaenda riigi vastu pööramine, see on täpselt sama suur julgeolekuoht kui Putini droonid ja pommid. Aga nad ei mõtle sellele. Nad ei oskagi niimoodi mõelda.”

Allikas: Riigikogu stenogrammid