10.01.2022
Helle-Moonika Helme
Hetkel tahaksime kõik, eranditult kõik, uuele aastale vastu astuda rõõmus ja lootuses. Peitugu see lootus mõnel siis valitsuse poolt lubatud sotsiaalabis kõrgete elektrihindade kompenseerimiseks, Kaja Kallase jõuetus piiksumises, et me pole iial enam üksi ning tema usub, et rahvusvaheliselt pingestunud olukorras ei jäta liitlased meid maha.
Lootuses, et kümne aasta pärast valmivas avamere tuulepargis või veel kaugemasse tulevikku jääva uue põlvkonna tuumaelektrijaamas, peitub meile lunastus taskukohaseks ning inimväärseks igapäevaseks eluks, et nakkushaiguste ja surma vastu aitab ainult vaktsineerimine, et isikuvabadustest ja põhiõigustest loobumise hinnaga päästame tõbedest kõigepealt üksteise ning lõpuks kogu planeedi. Kuni selleni välja, et rõõmustame lapselikult võimaluse üle investeerida elektriliste kastirataste masstootmisse uskudes, et see teeb kõigepealt rikkaks meid isiklikult ja seejärel viib nii enda kui võõrad lapsed väikese keskkonnajalajäljega lasteaeda ja kooli. Samuti usume siiralt, et odavalt jõukamatest riikidest toodud taaskasutatud rõivaid või üheeurost T-särki ostes, neid mõned korrad kandes ja pärast kottidega kogumiskasti või taaskasutuskeskusesse viies oleme teinud maailmale ning keskkonnale head.
Tõsiasi on aga, et suur osa neist riietest maandub lõpuks õõvastavate mägedena Aafrika kõrbeavarustes, kus tuul neid liivaga segatuna ringi pillutab. Kuid sellest meile keegi ei räägi, sest kellelegi on see äri nagu iga teine.
Needsamad hiinlased, kes puruvaestena kommunistlikus Hiinas kastiratastega aastakümneid oma igapäevaasju ajasid, sõidavad nüüd autodega ning on õnnelikud, aga lääne vasakpoolsed kutsuvad planeedi päästmise nimel oma rahvaid masohhistlikult loobuma igapäevastest mugavustest. Meid hirmutatakse, et muidu planeet lämbub ja meie lastel pole tulevikku ning nad upuvad oma vanemate poolt ehitatud Hiiumaa, Saaremaa ja Pärnu rannamajades ära. Vaevalt! See kliimajutt on tegelikult rohepesuäri rohkem, kui me arvame. Kliimasoojenemise teema poliitikasse tooja, miljardär Al Gore on ise oma supervilla ehitanud ookeani rannale ega muretse põrmugi maailmamere taseme tõusu pärast. Küll aga on pandud selle pärast muretsema Eesti koolilapsed.
Kastiratas on mõnes mõttes pigem pealesunnitud vaesuse nägu, sest mugavamad võimalused tahetakse tulevikus maksudega kalliks ajada. Kondimootori asemel pakutakse pööblile küll kalli elektri jõul liikuvaid rattaid, kuid ärgem unustagem, et akude tootmine kulutab meeletu kiiruga neidsamu väheseid maailma ressursse, mida me niiväga tahaksime säästa. Sama käib elektriautode kohta.
Kes natukenegi kriitilisemalt ringi vaatab, see näeb, et roheärimeeste ning energiakapitalistide sireenide laul teenib liiga vähe inimkonna ideaale ja helgeid eesmärke ja liiga palju iseenese kasust lähtuvat finants- ning energeetikamaailma ümberjagamise huve.
Meile maalitakse idüllilist pilti, kuidas elektrilise rattaga poodi minna ning linnas kulgeda on üllas ja keskkonnasõbralik. Vaesemale osale inimestest siis. Rikkamad sahistavad nagunii ringi kallite akutesladega. Samuti käivad muskid ja bezosed ise meeletu keskkonnajalajäljega kosmosturismi harrastamas ja miljardärist sõpradega orbiidil hängimas. Ning meie maksame selle lõbu kinni, siiralt uskudes, et isiklikust heaolust loobumise panus on läinud planeedi päästmisse või kogu maailma heaolu teenistusse.
Ideoloogiline nomenklatuur on alati hästi elanud ja elumõnusid nautinud, samal ajal kui üldise hüve ja helge tuleviku nimel sunnitakse rahvamasse närutama, kasinusele ja kokkuhoiule. Ajaloost teame, et kui Ukrainas Holodomori ajal sõid näljast hullunud emad oma lapsi, istus Stalin Kremlis ja pistis lusikaga musta kalamarja! Jutlustades nendele samadele ukrainlastele kommunistlikust maailmarevolutsioonist ja proletariaadi diktatuurist – helgest tulevikust, mille nimel peavad kõik püksirihma pingutama.
Sama on praegu – Euroopa Komisjoni direktoraatide juhid ja euroametnikud pistavad iga kuu taskusse ulmelisi summasid, naudivad elumõnusid samal ajal kui lihtsad kodanikud kõhu kõrvalt neile pealesunnitud ideoloogilist rohepööret peavad taluma ning kasinuses ellu viima. Eleringi juht pistab iga kuu taskusse umbes 15000 eurot ja loomulikult ülbitseb ta riigitelevisioonis, et kolme lapsega perel väikelinnast tuleb ükskord hakata aru saama, et elekter peabki kallis olema! Kui vaadata, et Kaja Kallas on olnud enne poliitikasse tulekut kümne tuntud tuuleenergiaettevõtte kas juhatuses või nõukogus, siis saame aru küll, miks ta meile saabuvast õnnest jutlustab seoses rohepöörde ning meretuuleparkidega.
Võtame vaktsineerimise. Täiesti mõistetav, et algul tõusnud hirmufoon lõi soodsa pinnase lootuseks, et tuleb vaktsiin, mis päästab meid sellest viirusenuhtlusest. Kuid nagu ikka – riikide vajadus saada midagi toimivat ja võimalikult ruttu viis kokkulepeteni ja miljardiärini, milles nüüd on kõik sees – poliitikud ja meditsiin, kõik on sellega käsist-jalust seotud ja kellelgi ei jätku julgust välja öelda, et tegelikult anti paanikas poliitikute poolt ravimifirmadele võimalus hakata võimalikult odavalt ja võimalikult laiade masside peal katsetades välja töötama uut tüüpi vaktsiine, mida meile edaspidi jätkuvalt kallilt maha müüa. Ehk siis – tegelikkuses äri nagu iga teine.
Senised vanad ja tuntud vaktsiinid on tõepoolest andnud inimkonnale armuaega ja päästnud meid paljudest koledatest tõbedest, kuid praeguse koroonahüsteeria käigus on globaalne hirmutamine ning propaganda jõudnud faasi, kus toimuva käigus visatakse ka laps pesuveega välja ehk inimesed on piirangute, sunni ja repressioonide abil trotsi täis aetud ning nad keelduvad varsti üldse igasugustest vaktsiinidest. Mis tähendab, et me võime tulevikus näha kõigi nende koledate ja päriselt tapvate haiguste tagasipöördumist. Ja see, mitte miljonite eurode eest sisse ostetud ja rahvale süstimata jäänud koroonavaktsiinid on praeguse valitsuse rumala jonni ja sunni kõige traagilisem hind.
Hirmutamist ja valetamist näeme ka praeguses pingelises rahvusvahelise olukorras. Ühelt poolt räägitakse kohe puhkevast võimalikust sõjalisest konfliktist, teisalt rahustatakse meid loosungliku jutuga, et meid kaitsevad teised. Me ju teame, et tegelikkuses käib maailmas äge ja halastamatu mõjusfääride ümberjagamine ja aus oleks öelda, et me ei tea, mis selle tulemusena juhtuma hakkab. Kuid kindlasti jääme alles, kui suudame rahvusena kokku hoida ning kui suudame kiirelt iseseisvat kaitsevõimet tugevdada.
Selle asemel hirmutatakse ja lõhestatakse meid sisemiselt, loopides kõikvõimalikke süüdistusi nende suunal, kes püüavad analüüsida rahvusvahelist olukorda nii nagu asjad on, mitte poliitkorrektsusest lähtuvalt. Käib üks suur salatsemine ning rahva rahustamine jutuga – ärge muretsege, küll meie suured liitlased üle meie peade omakasupüüdmatult ka meile hea ning meid säästva lahenduse kokku lepivad. Ajalugu on aga näidanud, et nii see ei lähe. Suurtel prevaleerivad ikka ja eelkõige oma huvid ning väikesed peavad vaatama, kuidas ise hakkama saada ning ellu jääda.
Kui mitu korda on inimkond ikka ja jälle sama reha otsa astunud. Kui mitu korda võib hirmutamise ja valedega inimesi ja terveid ühiskondi kõigepealt ära lollitada ja siis, kui olukord on muutunud enamusele piinavaks ning valed läbinähtavaks, üritada terrori ja sunniga mingit ideoloogilist rumalust jäärapäiselt lõpule viia. Headest kavatsustest ja ideaalidest võrsunud helge tulevikuunistus kasvab alati sinisilmsete uute põlvkondade, ahnete takkaõhutajate ning küüniliste poliitikute toel põlevate silmadega tondiks, kes halastamatult õgib lõpuks ära oma sünnitajad, kasvatajad ja õpetajad. Ei ole midagi uut siin päikese all. Kõik kordub.
Tegelikult tajume ju kõik alateadlikult ja kõhunahaga, et muutused on tulemas. Ja loodame tormisilmas ellu jääda. Inimese tähelepanu koondub raskustes eelkõige väga kitsasse sfääri – see on tema ise ja tema lähikondsed. Pere ja hõimlased, lähedased sõbrad, kes on lõpuks ainsad, keda saame usaldada, kellele kriisis toetuda. Jõuetu, valetav, inimestele kasinusdoktriini peale suruv ning omavahel kaklev valitsus on kõige traagilisem, mis ühe riigi ja rahvaga sellises olukorras saab juhtuda.
Helle-Moonika Helme, Riigikogu liige (EKRE)
Artikkel on ilmunud Eesti Päevalehes