Helle-Moonika Helme: kõigil on kõrini huultelt lugemisest

Õpetajate streik on alanud ja parim plakat, mis kõigi teise hulgast silma jäi, kõlas – meil on kõrini huultelt lugemisest! See huultelt lugemise meem on saanud ilmselgelt selle valitsuse kaubamärgiks ja on tähelepanuväärne, et õpetajad julgesid selle lõpuks ka oma streigiplakatile panna.

Kui veel enne esmaspäeva üritasid mõningad valitsussõbralikumad õpetajate ringkonnad lansseerida mõtet, et ärme streigi, et meil on ju tegelikult hea palk ja pikk puhkus, siis õnneks ei suutnud see väärata õpetajate soovi ühiselt välja astuda. Tuntud reformierakondlasest perearst püüdis koguni manipuleerivalt väita, et streikiv õpetaja on hoolimatu, kes ei mõtle lapse heaolule ning on süüdi, kui mõne lapse kõht jääb tühjaks, sest ei pääse kooli sooja toitu sööma, või satub kodus olles perevägivalla ohvriks. Tundub, et tuim jääkamakas, millega Reformierakond on harjunud kõik teisitimõtlemised ära kaanetama, on lõpuks ometi liikuma hakanud.

Meile on nõukogude ajast kaasa tulnud arusaam, et valdkondlikud ametiühingud on midagi halba või mõttetut. Mistõttu pole seesugune liikumine eriti hoogu sisse saanud. Eks ta on ka mõningates lääneriikides selline rohkem sotside käpaalune tegevus. Halvimal juhul on need ametiühingulised liikumised kujunenud mõnel pool talumatult vasakpoolseks. Pooleldi vaat et terroristlikuks organisatsiooniks, mis just eriti enne valimisi erakordselt aktiveerub ja mille omakasuline eesmärk seejuures on ikka töörahvas võimule aidata, kasutades selleks ära oma arvukat liikmeskonda ja mõjuvõimu ühiskonnas. Ja selline poliitiline käepikendus ei ole kindlasti eesmärk, mille poole püüelda, see on äärmus, mida kindlasti tuleks vältida, kui rääkida Eestis toimuvast ja võimalikest arengutest mõjukate valdkondlike tugiorganisatsioonide formeerumisel.

Praegune valitsus üritab võita aega

Eks igaks asjaks oma aeg ning mõnes mõttes on isegi arusaadav, et Eestis siiani ühtegi sellist kõigi võimalike vahenditega oma valdkonna huvide eest seisvat organisatsiooni pole välja kujunenud. Teatavasti tekib ka keemiline reaktsioon anumas alles siis, kui sinna visatakse mingi reaktiiv, mis pinna mullitama või segu plahvatama paneb. Sellist tugevat reaktiivi pole siiani Eesti ühiskondlikku ja riiklikku supipotti suutnud keegi visata. Ja kui ongi tundunud, et anuma sisu läheb mingil põhjusel keema või muutub plahvatusohtlikuks, siis on korraldatud auru välja laskmiseks mõni jääkelder, suurkontsert või ühiskondlik kaasamiskampaania. Ja kõik on jälle vanaviisi edasi läinud.

Valitsevad ringkonnad muidugi sooviksid, et alanud ühiskondlik rahulolematus õpetajate streigi näol vaibuks tasapisi ära. Kaja Kallas juba räägibki, kuidas tänu streigile on selgeks saanud, et nüüd tuleb käivitada hariduselus suured reformid, mis vaataksid üle õpetajate koormuse, karjäärimudeli ja korrastaks koolivõrgu. Üritades seega justkui näidata, et hoolimata sellest, et ta ei taha seda kümmet miljonit õpetajate palgatõusuks põhimõtteliselt välja käia, ta siiski mõistab ja hoolib.

Lisaks muidugi korrutab ta nagu papagoi juttu, et raha ei tule seina seest vaid inimeste maksudest. Ehk et keegi ei tohiks uute maksude pärast pahandada, sest see on teadaolevalt ainus viis, kuidas riiki pidada. Ja on selgelt näha, et ta loodab, et tema paljusõnaline, ennastkordav, tehisarulik jutt tapab ja tuimestab lõpuks ära igasuguse inimliku vastuargumentatsiooni. Et lõpuks kõik lihtsalt väsivad ja see ongi eesmärk.

Näha on, et kogu praegune valitsus üritab võita aega lootuses, et õpetajad naasevad hiljemalt nädala pärast tööle, jäädes ootama neid uute mõtetena väljakäidud reforme. Mida loomulikult ei tule. Kaardistatakse mõned valusamad punktid ära, lubatakse läbirääkijad armulikult korraks laua taha, kuid sektorile raha juurde ei anta, koolivõrgu korrastamine raha juurde ei too, pigem kaovad seeläbi viimasedki väikesed maakoolid, karjäärimudeli kehtestamine jääb lisaraha puudusel toppama, omavalitsused kui kooli pidajad ei jaksa riigi poolt peale pandud kohustusi täita ning tulemuseks on nullsumma mäng. Midagi eriti ei muutu, sai lihtsalt pisut müratud.

Valitsusepoolne varjudemäng teemal: mina ei saa midagi teha, see pole minu valdkond, tema peab tegema ja leidma vahendid, minul raha ei ole, üleüldse on omavalitsus kooli pidaja ja riik ei saagi midagi teha. See kõik on oma ülesande täitnud, kui õpetajad seda uskuma jäävad ning tööpostile naasevad.

Kümme miljonit kui perekondlik meem

Õpetajate streigi liivavussimisel on tegelikult laiem eesmärk – et ka teiste erialade esindajad ning kogu rahvas tervikuna, ükskõik kuidas neile miski ei meeldi, lööks samuti käega, sest nad näevad, et streikimisel pole mingit mõtet, sest nagu kasiinos – maja võidab alati. Ja prevaleerima jääks tuim, resigneerunud igapäevane kulgemine – pole midagi, saame hakkama, peaasi et sõda ei tule.

Seepärast ongi õpetajatel oma streigiga praegu tohutu vastutus. Vastutus mitte ainult oma valdkonna õiguste ja vajaduste eest seismisel, vaid vastutus ka selle ees, kuidas terve ühiskond oma arenguteel edasi liigub. Aeg muutusteks on tegelikult küps. Hetkel on anumasse visatud ka korralik reaktiiv, kelle huultelt lugeda ei taha vist tõesti enam keegi. Ja kellega kolme aasta pärast koos torti süüa pole ka enamikul enam tahtmist.

Seepärast peaksid kõik praegu toetama õpetajaid nende streigis ja samal ajal tõsiselt mõtlema selle peale, kuidas ka oma valdkonnas moodustada mõjukaid organisatsioone, et ei peaks tulevikus oma muredega üksi jääma, vaid et riigiga läbirääkimistel oleks olemas jõud, mis paneb poliitikuid, ametnikke ja teisi otsustajaid nendega arvestama.

Aga mis puutub sellesse kümnesse miljonisse, millest peaministril on mõistetavalt ebamugav rääkida, sest see on tal selline perekondlik meem, siis selle võiks kasvõi hea tahte avaldusena võtta esialgu valitsuse reservfondist, kuhu riigieelarvega pargiti 122 miljonit.

Paraku tundub, et peaminister on ses osas kanna jäigalt maha löönud ja tema milleski järele ei anna. On edasi teadlikult ebapopulaarne ja teeb valusaid otsuseid. Miks ta küll tahab haiget teha nii endale kui teistele, jääb sügavalt arusaamatuks. Sellest ei võida ju mitte keegi – ei õpetajad, ei lapsed, ei haridus tervikuna ega ühiskond. Ta ise poliitikuna ega tema erakond ammugi mitte. Aga see on ilmselt juba küsimus spetsialistidele, terve mõistus jääb siinkohal toimuvale alla.

Helle-Moonika Helme, riigikogu liige (EKRE)