Kolmapäevases Riigikogu infotunnis küsis Riigikogu EKRE fraktsiooni saadik Helle-Moonika Helme peaminister Kristen Michalilt, milline on tolle suhtumine vägistamisjuhtumitesse Pihlakodu hooldekodus ja prokuratuuri reageeringusse. Peaminister nentis vastuses vaid seda, et vägistajad peavad karistuse saama ja prokuratuur pidavat ise oma jamasid selgitama, tema kui täitevvõim ei vastutavat millegi ees ega sekkuvat kuhugi.
Helle-Moonika Helme: “Eesti avalikkust on viimastel päevadel vapustanud reformierakondlastele kuuluvas Tabasalu Pihlakodus toimunu, kus uurimise käigus selgitati välja, et dementseid vanainimesi, naisterahvaid on hooldekodu töötaja poolt kõige jõhkramal ja alandavamal viisil ära kasutatud. Neid on korduvalt vägistatud ja seega on toime pandud räige inimsusevastane kuritegu. Ometigi on uurimise tulemus selline, et uurimist juhtinud prokuröri sõnul justkui kuritegu polegi toimunud, sest need vägistamised ei tekitanud prokuröri arvates vaimset ja füüsilist tervisekahju, kuna ohvrid ei saanud oma seisundist tulenevalt aru, mida nendega tehti. Küsimus on, et kas nagu päriselt on Eesti Vabariigis selline asi võimalik?
Ja eile väljendas oma arvamust ka teie valitsuse minister Liisa Pakosta, kelle sõnul on tegemist kõigest prokuratuuri ebaõnnestunud kommunikatsiooniga. Jällegi, päriselt või?
Ma tuletan meelde, et see on juba teine juhtum reformierakondlastele kuuluvate hooldekodudega. Me meenutame Värska hooldekodus peaaegu surnuks näljutatud Aavot. Värska hooldekodus, mis kuulub Südamekodude ketti, kus omanikud on reformierakondlased, kasusaajad on reformierakondlased, ning tookordne Reformierakonna valitsuse minister Riisalu, kelle haldusalasse juhtumi menetlemine kuulus, hakkas siis juhtumit pisendama ja püüdis vaiba alla pühkida.
Ja nii ka nüüd. Pihlakodu vägistamise puhul on käima pandud masinavärk ilmselge eesmärgiga, et juhtumid ei jõuaks sinna, kuhu nad peaksid jõudma, nimelt vastutuseni. Et lõpuks ometi vastutaksid reformierakondlastest hooldekoduärimehed, kellele on lähedased kalli raha eest usaldanud oma vanainimesed ootuses, et nende eest kantakse selle raha eest head hoolt ja vanainimeste viimased eluaastad oleksid hoolekandeasutuses turvalised. Kahjuks juba mitmendat korda nii ei ole.
Ja küsin teie käest, kas on siin midagi valesti või ei ole? Kas teie juhitud riigis on midagi tehtud valesti, et sellised asjad saavad juhtuda? Ja kui ongi kahetsusväärselt ikkagi juhtunud, siis kuidas saab nii olla, et õigussüsteem, kes peaks vägistamise ohvreid kaitsma, hakkab kaitsma hoopis asutust, kus see kõik juhtus, ja pisendama ohvrite kannatusi ja trampima lähedaste läbielamistest ja tunnetel?”