Neljapäeval oli Riigikogus üks keeruka ja kantseliitliku nimetusega eelnõu ehk “Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemise ja konventsiooni artikli 20 lõike 1 muudatuse heakskiitmise seaduse eelnõu (583 SE) esimene lugemine”. Selle olemusest rääkis rahvuskonservatiivi pilgu läbi EKRE saadik Helle-Moonika Helme oma kõnes.
Helle-Moonika Helme: “Eelmise aasta lõpus siin Riigikogu globalistid entusiastlikult hääletasid just ühinemise poolt ILO konventsiooniga, mis kohustab tööandjaid võimaldama kedagi diskrimineerimata inimväärseid töötingimusi. Kõlab väga kenasti. Aga sinna sisse vaadates selgus, et Eesti kirjutab alla ning paneb tööandjatele kohustuse tagada muu hulgas võimalus bioloogilistele meestele, kes on oma peas otsustanud, et nad on hoopis naised, siseneda segamatult naiste riietusruumidesse, duširuumidesse ja hügieeniruumidesse.
Liberaalide, globalistide ja äärmusvõuklaste aastatepikkuse väga sihikindla töö tulemusena oleme olukorras, kus igaüks, kes julgeb vastu astuda lääneriikides peaaegu igal pool läbi surutud trans- ja LGBT-ideoloogiatele, saab süüdistuse diskrimineerimises, ahistamises, rassismis, sallimatuses, foobias ja milles kõiges veel. Ning konkreetset tööandjat tabavad suured trahvid, kui ta mingist transmehest töötajale ei paku lahkelt eelpool mainitud võimalusi.
Me juba ILO konventsiooniga ühinemise arutelul näitasime väga selgelt, et selles sisalduv – selles uues maailmas, kus me praegu elame – rikub väga selgelt just naiste õigusi, lubab legaalselt neid ahistada. Aga me ei saanudki tookord vastust, kuidas me saame selle konventsiooni valguses nüüd päriselt naiste õiguste eest seista.
Ja nüüd me arutame siin järjekordset konventsiooni, mis sisuliselt läheb vastuollu nii selle ILO konventsiooniga, mis tagab pigem õigused mingile muule seltskonnale, kui kaitseb naisi ja tagab nende turvatunde. Sotsid juba jõudsid õhku visata süüdistuse laadis, et kui me küsime detailselt – kuna siin protokollis on ära nimetatud nii mehed kui naised ja nende võrdsed õigused –, kui me küsime, et kas see tagab turvatunde ka meestele – ja me teame, et on olukordi, kus mehed on vähemus, mehed on tõrjutud, mehed on ahistatud –, et see tähendaks kuidagi naiste alandamist või naeruvääristamist. Kõik ju teavad, et see pole nii. See oli lihtsalt teie poolt üks väga rumal ja inetu väide.
Aga vaatame tegelikku elu. Tegelik elu siiski näitab, et hoolimata kõikidest sellistest konventsioonidest ei ole naiste olukord kuidagi paranenud. Kvoodipõhine kaasamine pigem alandab naisi kui häid spetsialiste, kui tarku ja võimekaid inimesi. Sest iga kord, kui neid kuhugi palgatakse, ei saa kindlad olla, kas see sündis nüüd tänu sellele, et meil on kõigi nende konventsioonide ja võrdsusprotokollide tõttu soopõhine eelis või said nad oma töökoha tõepoolest seetõttu, et nad on oma erialal päriselt professionaalsed.
Ja mida näitab tegelik elu veel olukorras, kus me tõstame kõiki makse, elustandard halveneb, hakkama saamine väheneb? Ja see kõik lööb kõige valusamini just seda suurt poolt ühiskonnast, kelle eest nõretavalt just need maksude tõstjad ja kehtestajad sõnades seisavad. See kõik lööb kõige valusamini just naisi. Automaks näiteks on maal elavatele naistele väga suur löök. See tõeliselt diskrimineerib just maapiirkondades elavaid naisi, võrreldes linnas elavate naistega näiteks. Ja perede toetuste vähendamine ja lastega kodus olevatelt emadelt tervisekindlustuse äravõtmine lööb kõige valusamalt jälle naisi.
Ja võtame uue vana valitsuse kõige uuema algatuse lõpetada pensionide indekseerimine. Ma tuletan teile meelde, et 325 100 pensionärist on 200 000 naised, kes peavad toidu ja muude kulude kallinemisega üksi hakkama saama. Nii et lõpetame selle silmakirjaliku ja ideoloogilise hoolivuse mängimise ära ja tegeleme naiste eest seismisega päriselt!”