22.04.2026
Helle-Moonika Helme.
Kolmapäeval oli Riigikogus arutlusel huvihariduse kättesaadavuse parandamine ja EKRE fraktsiooni nimel võttis sõna Helle-Moonika Helme.
Helle-Moonika Helme: “Kui me täna siin saalis räägime laste huviharidusest, siis tegelikult me ei tohiks ju tõepoolest rääkida ainult numbritest eelarves. Me räägime tegelikult Eesti tulevikust, me räägime sellest, millised lapsed meie riigis, meie maal kasvavad. Kas need on lapsed, kellel on võimalus areneda muusikas, spordis, kunstis ja rahvuskultuuris, või siis lapsed, kellelt see võimalus on riiklikult ära võetud?
Muidugi, sotse tuleb nüüd tunnustada, et nad on tulnud siia saali selle hea eelnõuga. Aga Eesti avalikkusele tuleb siiski valjusti ja selgelt välja öelda, et sotsiaaldemokraadid kannavad selles protsessis, mida me nimetame kärpimiseks huvihariduses, väga suurt vastutust. Faktid on sellised: sotsiaaldemokraadid olid võimul nii kärbete alguses kui ka hilisematel aastatel ehk aastatel 2016–2019 ja 2022–2024, kui tehti ära need kõige suuremad kärped huvihariduses.
See on tüüpiline Eesti poliitika muster. Kõik suuremad erakonnad on teatud hetkel olnud võimul, kui huvihariduse raha maha niideti. Selle tulemusena on riiklik panus vähenenud, koormus on lükatud lapsevanemate ja omavalitsuste õlule, mis lööb kõige valusamalt just väiksema sissetulekuga peresid ja maapiirkondade lapsi. Näiteks Saaremaal on vähenenud toetus kuni 60%, Hiiumaal 50%, Põlvamaal ligi pool ja Ida-Virumaal on vähenenud huvihariduse kättesaadavus kõige rohkem.
Oma saba tõstes tuleb muidugi tõdeda, et kui EKRE oli võimul, siis huvihariduse toetus oli kõige kõrgemal tasemel. See oli see, millest siin eelnevalt räägiti, 15 miljonit eurot, ja juba 2022. aastal oli see langus 5 miljonit ehk see langes 10 miljonile eurole.
Sotsiaaldemokraadid räägivad meelsasti laste heaolust ja võrdsetest võimalustest, aga tegelikkuses aitasid nad kaasa olukorrale, kus tuhanded lapsed jäid ilma võimalusest areneda. Paraku see kõik toimub ka olukorras, kus Eesti inimesed maksavad juba niigi väga kõrgeid makse. Me maksame, et riik saaks toimida, aga see raha kahjuks ei jõua tagasi sinna, kuhu see peaks jõudma, ehk laste arengusse, perede toetamisse ja maapiirkondade elujõu säilitamisse.
Maapiirkondades nimelt lisandub sellele probleemile, millest me täna siin räägime, veel üks väga konkreetne takistus. See on nimelt automaks. Tuleb siinkohal meelde tuletada, et sotsid olid ka siin väga innukad seda kehtestama. Me teame, et kui ühistransport on väga halb või puudub täielikult, siis on ju perele auto ainus võimalus viia oma laps huviringi, trenni või muusikakooli. Kõrge automaks teeb auto omamise kalliks just nende perede jaoks, kes seda kõige rohkem vajavad.
See ei ole mingi keskkonnateadlik poliitika, see on sõna otseses mõttes maapiirkondade laste karistamine. See on klassivõitlus, kus Tallinna või Tartu lapsevanematel on vähemalt mingisugusedki võimalused olemas, aga Lõuna-Eesti või saarte peredel jääb laps lihtsalt koju.
Kärbetest huvihariduses rääkides ei saa muidugi üle ega ümber sellest, mida teeb Haridus- ja Teadusministeerium. Ja just sealt on viimastel aastatel tulnud mitmed algatused, mis on huvihariduse rahastamist vähendanud.
Aga praegu, kui Eesti 200 haridusminister Kristina Kallas on suunanud riigi raha koolidesse näiteks 20 erineva soo õpetamiseks ja LGBT-propaganda levitamiseks – selleks ju leitakse alati vahendeid –, on toodud koolidesse sisse ideoloogilisi programme, mis ajavad segi laste arusaama bioloogilisest reaalsusest ja kahjustavad selgelt nende vaimset tervist, mis samuti on meil teatavasti tõusmas epideemiliseks probleemiks.
Vaat selle igasugu jama õpetamiseks hariduses meie lastele liberaalidel raha on, aga laste päris huvihariduseks, muusikakoolideks, spordiringideks ja rahvatantsuks – vaat selleks raha ei jätku.
Ja veelgi enam, Reformierakonna valitsetud riik on aastate jooksul pumbanud miljoneid eurosid ka erinevatesse MTÜ-desse, mis aktiivselt seda LGBT-agendat juurutavad. Ainuüksi aastatel 2009–2019 said vastavad ühingud – LGBT ühing, Eesti Inimõiguste Keskus ja MTÜ Oma Tuba riigilt üle 1 miljoni euro. Hiljem on lisandunud veel sadu tuhandeid, ülikoolidesse on läinud raha soouuringute ja gender-teaduste ja õppeainete sisseseadmiseks, ja seda kõike maksumaksja kulul.
Ma kordan siin teemakohaselt üle, et me räägime täna siin laste huviharidusele väidetavalt mitte jätkuvast rahast. Piinlik peaks olema heldelt raha raisata programmidele, mis kahjustavad mentaalselt meie lapsi. Ja kõigile nendele aktivistidest ideoloogilistele parasiitidele antakse raha, samal ajal päriselt meie lapsed kogunevad tegevusetuse tõttu pealinnas Tammsaare parki ja kaubanduskeskustesse, maal bussipeatustesse ja kodudesse jooma. Ja veelgi hullem, igavusest ja ilmajäetusest nad radikaliseeruvad ja nagu me teame neid õnnetuid näiteid, lõpuks tapavad veel kellegi ära.
Ja just nimelt siis need ametnikutädid ministeeriumides ja ametites väristavad pead ja räägivad, kuidas meie kõik oleme selles süüdi, meie oleme midagi tegemata jätnud, lapsed ei ole süüdi, keskkond on laste kujunemisel oluline. Muidugi on! Ja lapsed ei olegi süüdi, et nad on tegevusetult tänavale jäetud mõnuainete ja ekraanide küüsi.
Ma kutsun siin üles kõiki, kellest see sõltub, see otsuse eelnõu, kellele see on täna suunatud, et tehke midagi. Tehke tegusid, mitte sõnu! Islandi näitest on siin palju räägitud. Ja tõepoolest, kinnitan üle, et minu head tuttavad töötavad juba alates eelmise sajandi üheksakümnendate keskelt Islandil, jagavad seal oma teadmisi ja edendavad Islandi laste muusikaharidust. Nad tõepoolest rääkisid mulle juba ammu, enne kui see teema üleüldse siin kusagile päevakorda jõudis, et Islandil ongi see süsteem, kus igal lapsel on võimalik proovida absoluutselt kõike, mida nad tahavad. Täna jalgpalli, homme iluisutamist, siis flööti, kitarri, jatslaulu, ooperilaulu – kõike! See ongi toonud kaasa selle tulemuse, et Islandil on tõepoolest kõige väiksem nii-öelda mõnuainete tarbimine Euroopas. Kõlab ju hästi! Makske kinni või tehke järele!
Meie Eestis peaksime sellest mudelist julgelt eeskuju võtma. Sest laste huviharidus ei ole mingisugune luksus või kõrvalteema või mingi lõbus ajaviide. See on investeering tulevikku – sellest on siin täna räägitud –, tugevamasse, tervemasse, loomingulisemasse ja Eesti väärtustel kindlalt seisvasse põlvkonda. Lisaks, tõepoolest, nagu ka on öeldud, vähendab see hilisemaid sotsiaalkulusid, parandab vaimset tervist ja tugevdab kogukonda. Meie erakond on seda joont alati rõhutanud. Mõelgem sellele!”