13.02.2023
Helle-Moonika Helme
Eelseisvate valimiste kontekstis kõikidele erakondadele ja kandideerijatele esitatud küsimuste hulgas konkurentsitult kõige enam esitatud küsimus on – kust tuleb raha valimislubaduste täitmiseks?
Vastus sellele on tegelikult lihtne, vähemalt meie erakonnal – tuleb viia kohe elektrihind alla ja sealt edasi nagu laulusalmgi ütleb – kõik uus saab alguse. Aastal 2023 oleks elektrihinna jõuline allaviimine poliitiliselt ülimõistlik strateegiline samm, mis määraks ära, kas meie rahvuslik majandus, maksutulud ja sealt edasi kõik muu elu saab sisse jõulise kasvuhoo või jääme aastateks vinduma, virelema, vaikselt välja surema ning kaotame kogu selle eduloo, mis meil peale taasiseseisvust käes olnud.
Elektrihind sisendina on tänasel päeval mõjutamas absoluutselt kõiki eluvaldkondi – meie ettevõtete rahvusvahelisest konkurentsivõimest alates kuni inimeste vaimse tervise probleemideni välja. Olen täiesti veendunud, et majanduslikust ahistusest ja igapäevasest keerulisest toimetulekust tulenev stress kaoks päevapealt, kui elektrihind kukuks 3-5 sendini kilovatt-tunni eest. Ehk siis polekski vaja rajada lisaks hulgaliselt uusi vaimse tervise keskuseid, koolitada psühholooge, tugispetsialiste, luua heaolu üksusi mida lubab meile oma programmis Reformierakond, kes on poliittehnoloogiline meister ses osas, kuidas saada, olla ja jääda võimule, tekitades ise kõigepealt probleemid ja siis lubada valijatele nende lahendamist. Nad teevad seda ikka ja jälle ning kui rumal peab olema, et seda jätkuvalt ja jätkuvalt ikka veel uskuda!
Kujutame nüüd aga ette elu Eestis ilma Reformierakonna võimuta. Meil oleks võimalik elada Eestis, kus elektrihind on odav, kus inimestel on töö, kus inimestel on kodud, kus on odavalt soe, valge ja mõnus. Eestis, kus inimesed saaksid liikuda kodu ja töö vahet, nii isikliku auto, ühistranspordi või rendiautoga, ajada oma asju, ilma et peaks pidevalt mõtlema selle peale, kui kallis see kõik on. Mina arvan küll, et stressitase langeks, inimesi päevast päeva halvav alateadlik hirm homse päevaga hakkamasaamise ees kaoks, elujulgus tuleks uuesti tagasi ja motiveeriks kõiki jälle täiel rinnal tegutsema. Milline rõõm oleks jälle elada!
Meie ettevõtted saaksid tohutu konkurentsieelise, meie ettevõtjatel jääks rohkem raha kätte, millega saaks tõsta töötajate palku, palgata uusi inimesi, teha tootearendusi, teadusarendusi! Eestisse tuleksid investeeringud ilma palumata ja meelitamata. Sest siin oleks odav tegutseda ja toota! Riigi maksutulud tõuseksid mühinal, lõpuks ometi saaks päästjate, politseinike, õpetajate, arstide, õdede palgad ära tõsta Põhjamaade tasemele, et meie inimesed ei peaks enam mujale minema inimväärset elu otsima.
Las nad siis teevad seal Euroopas oma teostamatut, kõiki vaesekstegevat, ahistavat, türanlikku ja diktatuurset rohepööret! Meie siin oleme vabad inimesed vabal maal ning elame ja tegutseme täiel rinnal. Las nad elavad seal Euroopas külmades kodudes, põevad kõiksugu hingamisteede ja liigestehaigusi, ummistavad tervishoiusüsteemi, mis vaagub elu ja surma piiril, sest halduskulud söövad ära kõik ülejäänud võimekuse. Meil siin aga on kodud ja töökohad odavalt soojad ja valged ning meie ise oleme vaimselt ja füüsiliselt terved! Las nad panevad seal oma koole ja raamatukogusid kinni, meil jälle on igas külas oma väike lasteaed ning noored pered saavad maavaikuses ja puhtas elukeskkonnas elada, töötada ja lapsi kasvatada. Meil on kodulähedased koolid, kus õpetajad õpetavad, igapäevaelu ja hakkamasaamise pärast muretsemata. Meil on vaimuvalgust jagavas raamatukogus alati soe ja valge ning sinna võib sisse astuda igaüks – laps, kes tuleb varem koolist, kui vanemad on veel tööl, pensionär, kes tahab tulla seltskonda ajalehti lugema, et mitte üksi kodus konutada. Meil on kohalikel omavalitsustel vahendeid, et ülal pidada spordisaale, ujulaid ning kohalikke koole, et rahvas saaks teha sporti ja liikuda, sest elekter on odav ja vallad ei pea minema seepärast pankrotti, et tahavad oma elanikele võimaldada heaolu ja inimväärset elu.
Selle asemel, et elektrihind alla viia, lõpetada meie kõigi röövimine kõrge elektrihinna varjatud maksuga, vaidlevad erakonnad (peale ühe) praegu selle üle, kui palju peaks kokku hoidma, kröönima, kui palju kelleltki ära võtta või kui palju kellelegi toetusi maksta. Kas need toetused peaksid olema lausalised või sihitud, kas need peaksid olema seotud selle teise või kolmandaga. Vaidlevad, kellele anda, kes ilma jätta. Lõhestavad ja õhutavad kadedust ja viha erinevate elualade esindajate vahel.
Kui päästjad, kellest sõltub kriisiolukorras teinekord elu või surm, anuvad palgatõusu, siis süüdistatakse neid – kas teil häbi ei ole küsida! Kõik ju tahavad palka juurde. Kui teile palka juurde panna, jäävad õpetajad palgatõusust ilma, lähevad koolist minema ja kes siis teie lapsi õpetab!
Kui arstidele ja õdedele, kes juba kokkukukkumise äärel oma igapäevatööd teevad, antakse tunnitasuna juurde mõned eurod, siis käib see ikka tänitamise saatel – keegi teine jäi nüüd rahast ilma! Võeh! Õudne! Nüüd tuleb küll mõnda maksu tõsta või mõni uus maks kehtestada, muidu enam ei saa. Ühe käega anname, teise käega võtame, jaga ja valitse. Slava Reformierakond!
Praegune valitsus võttis kiirkorras veel enne valimisi kultuurieliidilt ära väljateenitud aastate pensioni, võttis ära selle vähesegi, riigi mõistes pisku, lansseerides samal ajal küüniliselt avalikkusele alatut valeinfot, et kui seda ei tee, siis vanaduspensionärid jäävad ilma pensionitõusust. Täielik vale! Mäletame veel, kuidas kaotati ära orkestrid, valitsuse meelest muidusööjad sellised. Peaasi oli tookord jälle kopikas kokku hoida. Ja siis miljonite eest külmlao käkk korraldada.
Kohalikele omavalitsustele on pandud järjest ja järjest erinevate seadustega kohustusi juurde, aga raha juurde ei antud. Vaadake ise, kuidas hakkama saate või ei saa pärast elektriarve tasumist riiklikule energiaettevõttele! Kust siis dividendidena võetakse välja seesama kõigi käest kokkuröövitud raha ja jagatakse näpuotsaga toetustena tagasi, et saaks näidata – meie hoolime!
Vabandust, aga miks me oleme sellises olukorras, kus inimesed ei saa enam ilma toetusteta hakkama? Aga ikka selle pärast, et energiahinnad on üle mõistuse ja täiesti põhjendamatult kõrged. Valitsus sunnib meid kõiki kaasa tegema hullumeelset rohepööret, mille sisu on siiamaani teadmata. Täpselt nagu vanas rahvajutus – mine sinna, ei tea kuhu, tee seda – ei tea mida. Ja seda kõike selle pärast, et utoopiat või soovunelmaid ei saagi ratsionaalselt päriselus toimima panna. Ega seadusesse kirjutada.
Eesti on Euroopas praegu täiesti unikaalses positsioonis. Meil on meie oma maavara, täiesti iseseisev elektritootmine, riigi vajaduste katmiseks piisavad elektritootmisvõimsused, meil on olemas tööjõud ja pädevus kõige selle heaks kasutamiseks ning kui me oleksime iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, nagu on kirjas meie põhiseaduses, siis poleks midagi muud vaja teha, kui vastu võtta poliitiline otsus ja kasvõi hommepäev ( pärast 5. märtsi valimisi ) alustada uuelt lehelt.
Me peame lõpuks ometi tunnistama, et tee mille on meile peale surunud Euroopa Liit, Euroopa Komisjon ja nende truu käsutäitja Eestis – Reformierakond, see tee on Eestile hukatuslik. Sellel pole terve mõistuse ega reaalse eluga mitte mingit pistmist. Kahe aastaga oleme näinud, millise kangekaelse järjekindlusega tüüritakse Eesti riiki energeetilise ja sellest tuleneva sotsiaalmajandusliku kollapsi suunas. Ja ikka jätkub neil jultumust öelda, et nemad tagavad meile parema elu. Mäletate, mida nad lubasid meile 15 aastat tagasi? Kus see Euroopa viies rikkus ja jõukus on? Pole ju!
Vastupidi – meie inimesed ja ettevõtted on vaesed, meie maapiirkonnad on tühjad ja pimedad, meie lapsed ja noored on vaimselt katki, sest nende nende vanemad töötavad kokkukukkumise äärel ja lapsed on hüljatud ja üksi. Meie teed on auklikud ja kitsad, meie toiduabi saajate arv kasvab iga päevaga, raha on ära võetud absoluutselt kõikidelt eluvaldkondadelt, isegi kempsud korjati riigimaanteede äärest ära, sest raha ei ole ega tule. Ja nüüd naeratavad nad jälle teile kõigile jultunult sinikollastelt valimisplakatitelt ülalt alla ja lubavad uuesti jõukat Eestit. No kui loll peab olema, et seda jätkuvalt ja jätkuvalt ikka veel uskuda!
Reformierakonna juhtimisel oleme kahjuks olukorras, kus Eestis on Euroopa kõrgeim inflatsioon, kõrgeimad toidu ja esmatarbekaupade hinnad, kõrgeimad elektri ja kütusehinnad, kuid eesti inimeste palgad, pensionid ega toetused ei suuda enam selle kõigega sammu pidada. Meil ei ole enam kindlust homse päeva ees. Me peame tegema kõik, et meie poolt tõstetavad palgad, pensionid ja toetused ei jookseks elukallidusele mitte järele vaid ennetaksid seda. Elukallidus aga tuleneb täiesti otseselt energiahindade sisendist kodumajapidamistele ja ettevõtjatele.
Me peame viima kiiresti elektri hinna alla, sest sellest sõltub meie ettevõtjate ellujäämine, meie majanduse tulevik ja perede toimetulek. See viib alla ka selle meeletu inflatsiooni. See on poliitiline otsus ja see lihtsalt tuleb ära teha.
Helle-Moonika Helme, Riigikogu liige (EKRE)