23.06.2024
Helle-Moonika Helme
Viimasel ajal on ühiskonnas korraga nii palju teemasid üleval, nagu oleks äike mitu korda maasse löönud. On suurte hüpetega poliitikasse sisenenud Eesti 200 suurpõrumine, on Reformierakonna täielik läbikukkumine riigikaitseküsimustes ning riigivalitsemises tervikuna, kõrgemate kaitseväelaste imelikud ametistlahkumised, on EKREs lahvatanud sisetüli ja veel palju muud.
See kõik on varjutanud olulised teemad, milleks on riigikogus viimastel istungitel kiiresti läbisurutud automaks, riigilõivude, kõikvõimalike trahvide ja muidugi maamaksu tõus – otsused mis lihtsa inimese igapäevaelu mõjutama hakkavad, erinevalt erakondade personaalias toimuvast.
Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale väidetava hävingu ennustamisega on muidugi nii, et need on vaid lahmivad ja emotsionaalsed hüüatused, millede ainus sisu on malakaviibutajate soovunelm, et ühel hommikul, kui nad ärkavad, ei oleks meie erakonda olemas.
Ütlen siinjuures kohe ära, et mina EKRE lõhkilööjatega samale tasemele ei lange ning avalikult musta pesu pesema ei hakka. Erakonna esimees on andnud piisavalt põhjalikke ja ammendavaid vastuseid toimunu kohta, suur igapäevane kära ja müra meedias on mõeldud pigem avalikkuse lollitamiseks ja portaalidele klikimasinaks.
Kes aga aastate jooksul on poliitikas toimuvat jälginud ja oskavad ärapanemise soovita juhtunut analüüsida, saavad aru, et see on normaalne protsess, mis tabanud kõiki Eesti suuremaid tuumerakondi. Oli ainult aja küsimus, millal mõningane pereheitmine saab toimuma ka meie erakonnas. Mistõttu ei maksa avalikkusel eriti leili minna, pigem osundab see asjaolule, et EKRE on jõudnud tõsiseltvõetavate suurparteide hulka, kes läbi väiksemate tõusude ja mõõnade on poliitmaastikul ellu jäänud, kasvanud ja läbimas praegu lihtsalt järjekordset evolutsioonilist katsumust.
Poliitika ei olegi nõrganärvilistele ega kannatamatutele kombinaatoritele. Teatavasti kõige olulisem oskus poliitikas ongi kannatlikkus. Kannatlikkus oodata oma aega ja endale kindlaks jääda. Kes valel ajal vales kohas valede inimestega valet juttu ajavad, nende osas on poliitika alati olnud halastamatu. Ja reetureid ei armasta ega hinda keegi. Oma kaarte õigesti välja mängida suudavad vähesed ja ainult üksikutel on selles suures slämmis ka õnne.
Muidugi ei seisne erakonnapoliitika ainult erakonna struktuuri ülesehitamises ja korrastamises. Kõige esmane on ikkagi erakondade nägemus sellest, mida teha, et riigil ja rahval läheks hästi. Ja siin loevad teod enam kui sõnad.
Kui meie olime valitsuses, tehti otsuseid, mis tõid Eestile hoolimata koroonakriisist Euroopa suurima majanduskasvu. Me alandasime makse ja aktsiise, toetasime ettevõtteid, et nad ei läheks pankrotti, seisime töökohtade säilimise eest, hoidsime alles Narva elektrijaamade reservvõimsuse, milleta oleks meil totaalne elektrienergiapuudus ja ülikallis elekter juba palju varem, võtsime kalevi alt välja olemasolevad neljarealiste teede ehitusprojektid ja eraldasime neile finantseeringu tänu millele sai ehitus jätkuda kuni tänaseni, Haapsalu raudtee sai lisaraha tööde jätkamiseks. Ja majanduskasv nende otsuste tulemusel oli aastal 2021 enam kui kaheksa protsenti!
Selle kõik sai meilt päranduseks Kaja Kallase esimene valitsus. Kahjuks ei osaanud nad selle rahaga muud teha, kui rumalalt ära raisata. Edasi tehti hulgaliselt küündimatuid ja Eesti majandusele kahjulikke otsuseid. Asuti rakendama kuritegelikku maksupoliitikat ning nagu me nüüd võime meediast lugeda – Eesti on kahe aastaga kaotanud suure osa oma konkurentsivõimest. Viimase aastaga kukkusime lausa seitse kohta. Eestil on ka ainuke miinuses majanduskasv terves Euroopas! Ja see ei ole tingitud sellest, et kõigil teistel meie ümber on ka raske või et on sõda. Kõigil teistel läheb juba oluliselt paremini, sest on tehtud targemaid otsuseid!
Ma tuletan siinkohal veel meelde, et olen kõigi nende aastate jooksul esitanud Kaja Kallasele riigikogus lugematul hulgal küsimusi ja kirjeldusi olukorrast riigis, olen juhtinud tähelepanu neile protsessidele, mis on praeguseks meid toonud siia, kus oleme. Rääkinud ettevõtjate olukorrast, inimeste igapäevasest toimetulekust, töötuse kasvust, Rail Balticule ja rohepöördele minevast meeletust ning täiesti mõttetust ressursist, millega saaks teha hoopis vajalikumaid asju kogu riigis – kaasaarvatud arendada meie iseseisvat kaitsevõimet, hoiatanud maksutõusude ja uute maksude kehtestamisest tulenevate ohtude, eelkõige majanduslanguse eest. Aga olen kahjuks rääkinud seda nagu seinale.
Nüüd aga ühtäkki räägivad sellest kõik! Ettevõtjad tunnevad Kallase valitsuse poliitikate tulemusi juba omal nahal, inimesed on hirmul tuleviku ees ning igapäevane hakkamasaamine on paljudele suureks probleemiks. Kõik hoiavad hinge kinni, sest ei tea, missuguse maksuga järgmisena lajatatakse. Kuid kui mina või keegi teine opositsioonist sellest rääkis, siis iga jumala kord tõmbas Kaja kopsud õhku täis ja siunas isiklikult mind puhtas kurjuses ning porises, et opositsioon kõigi nende teemade tõstatamisega segab temal valitsemist.
„Mina ei tea, missuguses Eestis küll teie elate, aga mina sellist Eestit ei tunne,“ tavatses ta alati öelda. „Mina näen Eestit, kus kõik on hästi! Palgad tõusevad, toetused tõusevad.“ Ka ettevõtjatele suunatud sõnumid olid tal alati ilusa statistikaga kaetud, alati olid käepärast võtta Eesti Panga positiivsed prognoosid, mis praeguseks on selgelt läbi kukkunud. Tema abid ja nõunikud olid talle alati koostanud paberid, kus on kirjas ideaalmaailm. Kuid järjest enam kärises ja käriseb tegelikkus nende paberite, Kaja Kallase sõnade ja selle elu vahel, mida elavad tavainimesed ja ettevõtjad.
Nüüdseks on ka ettevõtjad julgenud valjuhäälselt öelda, et uusi makse võime välja mõelda palju tahes, aga kui päeva lõpuks ei ole enam ettevõtjaid, kes neid makse maksaks, siis pole üldse enam midagi. Pole majandust. Pole riiki. Aga kui meie seda Kaja Kallasele üritasime läbi nende aastate riigikogu tasandil kommunikeerida, saime ainult hurjutada ja sõimata.
Ja lõpuks julgeolekust. Kaks ja pool aastat on Kaja Kallas rääkinud meile julgeolekust ja mänginud Euroopas sõjaprintsessi. Kuid nüüd tuleb välja, et jällegi see, mida meie rääkisime – ei tohi ära anda meile endile vajalikke relvi, meile endile vajaminevat laskemoona ja varustust, ei tohi sisse lasta kontrollimatut immigratsiooni ja sellega ka võimalikku viiendat kolonni ning ei tohi ühiskonda lõhestada ja seeläbi eestlaste kaitsetahet ja üksmeelt nõrgestada -, siis nüüd räägivad seda avalikult ka kaitseväe juhid. Selsamal põhjusel, et kõik eelpoolnimetatu on valesti tehtud, lahkub ametist kaitseväe kantsler ja isegi Reformierakonna sees nõutakse kaitseminister Pevkuri lahkumist.
Kuigi kõik nad on ka ise siiani korrutanud, et peame ära andma relvad, sest Ukraina sõdib meie eest, tundub, et reaalsus on neile kohale jõudnud ning nad saavad aru, et niimoodi, ilma relvadeta ei ole võimalik sõdida Eesti eest. Ju nad teavad ja näevad, et muutunud maailmas ei pruugi see sõda enam tulemata jääda. Vestku „tarokalmused“ rahvast uinutavaid muinasjutte ajaleheveergudel palju tahes.
Kõik see, mis on siin artikliski välja toodud, mis on Eestis valesti, on ainult murdosa sellest, mis päriselt toimub. Kas tõesti see küündimatu ja saamatu seltskond on siis see parketikõlblik seltskond, mille üle tuleb uhke olla ja mille hulka püüelda? Kasvõi ühe kõige rahvuslikuma ja Eesti eest seisva erakonna lõhkumise hinnaga?
Tegelikult on kogu Eesti elu, ka poliitiline elu nii sügavas kriisis ja kreenis, et möödapääsmatud on erakorralised valimised. Meie tahtsime neid esile kutsuda juba eelmise aasta lõpus obstruktsiooniga riigikogus. Just siis oleks olnud õige aeg kõike muuta, sellega oleks ära hoitud palju halba, mida on jõutud korda saata. Aga siis sõdisid kõik institutsioonid sellele vastu.
Viimane aeg aga oleks seda teha nüüd ja kindlasti ilma e-valimisteta, sest pole absoluutselt mõeldav, et järgmised kolm aastat on Eestis võimul Reformierakonna juhitud valitsused. Sest isegi kui Kaja Kallas peaks saama sule sappa, ei muutu sellest olemuslikult midagi, kui riigi poliitikaid määrab ikka seesama küündimatu ja rumal personaalia, mis Reformierakonna ladvikus võimutseb.
Helle-Moonika Helme, riigikogu liige (EKRE)
„Poliitkolumnist“ on Delfi sari, kus võtavad laupäeviti sõna naispoliitikud.
Allikas: