Meile toodi valitsuse poolt riigikokku ratifitseerimiseks rahvusvaheline konventsioon, mis hakkab reguleerima, kuidas tööandjad peavad hakkama korraldama töökohtades ahistamis – ja vägivallavaba keskkonda.
Justiitsminister Pakosta läks ikka täiesti lappama. Kuna kohe esimesel lehel sai lugeda, et lisaks kahele bioloogilisele soole saavad olema meil tulevikus ka kõikvõimalikud sotsiaalsed sood, kelle õigusi peab tööandja tagama, siis sellest teemast hakkasin kohe kinni, et saada selgust, mis tööandjaid ja töötajaid tulevikus ees ootab ja kirjeldasin ministrile situatsiooni, mis mujal riikides, näiteks üle lahe Soomes on juba igapäevane nähtus ja mille tõttu bioloogilised naised juba kannatavad.
Minister kukkus keerutama ega tahtnud vastata, küll üritas sisse tuua puuetega inimeste mõistet, küll väitis, et meie seadused kõike juba reguleerivad.
Puha valejutt muidugi! Me teame, et konventsioon on tarvis vastu võtta, et saaks millelegi tugineda sotsiaalministeeriumis küpseva transseaduse väljatöötamisel.
Aga lugege ise, minister “isa on isa ja isa on mees, ema on ema ja ema on mees” Pakosta vingerdas ja keerutas kuidas jaksas.
Ja ikkagi jääb lõpuni selgusetuks, mis eesmärke sellega täidetakse ja miks on vaja tööandjale peale suruda lisakohustusi tagada kogu tähestikrahva sotsiaalsete võimalike sugude heaolu …
Helle-Moonika Helme, riigikogu liige
Väljavõte riigikogu stenogrammist:
Helle -Moonika Helme:
No kohe mitte ei saa. Nii kui selle eelnõu lahti teed, kohe saad siit lugeda, et konventsiooni on sisse toodud bioloogilisele soole lisaks ka sotsiaalse soo mõiste. Ja siis, kui me läheme siit kohaldamise artiklite juurde edasi, siis artikkel 3 ütleb, et seda kohaldatakse ka töökohtades, kus töötaja kasutab hügieeniruume, pesemis- ja riietusruume.
Mina nüüd küsin, et kui teise sotsiaalse soo esindaja, kes on tegelikult bioloogiline mees, aga kes on deklareerinud, et tema sotsiaalne sugu on naine, kasutab pärisnaiste hügieeni-, pesemis- ja riietusruume, kas bioloogilised naised, kui nad tunnevad, et neid ahistab see olukord, kus meessuguelunditega kodanik nendega koos on samas ruumis, ja kurdavad ja kaebavad selle üle, siis küsimus on, et kui me selle konventsiooniga nüüd liitume, siis kellele jääb siin õigus, kes peab ühisest ruumist lahkuma, kes jääb lõpuks süüdi, kes keda ahistab?
Kas naine, kes kaebab, et see olukord teda ahistab ja ahistab sellega teise sotsiaalse soo esindajat, või ahistaja on siis ikkagi kodanik, kes seal siis naiste riietusruumis oma suguelunditega liputab?
Justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta :
Aitäh! Kõigepealt, ma kordan alustuseks üle, et see olukord, mida te kirjeldasite, on juba Eesti kehtivas õiguses reguleeritud ja me ei pea ühtegi õigusakti sellest konventsioonist tulenevalt muutma. Täna on see olukord, mida te kirjeldasite, reguleeritud siis alates juba põhiseadusest, põhiseaduse §-st 12. Me põhiseaduses räägime ka inimväärikuse kaitsest. Ehk et nendest põhiseaduslikest otsekohalduvatest sätetest lähtuvalt saab selle olukorra lahendada niimoodi. Ma püüan nüüd taastada selle, mida te kirjeldasite, ma ei ole päris kindel, et ma suutsin kogu teie nüansirikkust jälgida, aga ma saan aru, et teie küsimus puudutab seda, et kui meessuguelunditega isik siseneb naiste riietusruumi, siis kuidas seda olukorda lahendada. Kas ma sain teie küsimusest õigesti aru? (Saalist räägitakse.)
Nii. Teie küsimus puudutas seda, et nähtavate meessuguelunditega isik siseneb naiste riietusruumi. (Saalist räägitakse.) Ikkagi nüüd selgusetuks jäi mulle see, et kas naiste riietusruumi siseneb naine või siseneb mees. (Saalis räägitakse.) Nii, võtame selle üks üksipulgi läbi. Meil on naiste riietusruum, kus riideid vahetavad naised, kes soovivad oma väärikuse kaitseks vahetada riideid teiste omast soost inimeste keskel ja ei soovi riideid vahetada selliste inimestega, kelle välised suguelundid kuuluvad teisele sugupoolele. Sellisel juhul peab olema nende naiste õigus sellist riietusruumi sellisel moel kasutada tagatud. Juhul kui riietusruumi soovib siseneda inimene, kellel on tema enda määratluse järgi sooks naissugu, aga kelle välised suguelundid on meessoole omased, siis sellisel juhul peab nende riietusruumide omanik või valdaja tagama sellise riietusruumide kasutamise korra, mis austab mõlema poole inimväärikust. Naised vahetavad oma riideid endiselt naiste riietusruumis ja sõltuvalt olukorrast sellele inimesele, kellel on välised meessoo sootunnused, ent kes identifitseerib ennast naisena, talle tuleb võimaldada kas riiete vahetamine mõnes teises ruumis või siis, kui ta ei ole nõus minema ka meeste riietusruumi, tuleb leida selleks kas kolmas ruum või siis tuleb aegasid sättida selliselt, et tema riiete vahetamine või viibimine riietusruumis ei häiriks neid inimesi, kes soovivad vahetada riideid nende inimestega koos, kelle sootunnused väliselt on täpselt samad. See olukord on juba täna kenasti ja inimväärikalt lahendatud. Konventsioon siin mitte midagi ei muuda.
