03.06.2026
Helle-Moonika Helme.
Kolmapäeval oli Riigikogus menetlemisel nn nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitluse seadus, mille kohta võttis sõna EKRE fraktsiooni saadik Helle-Moonika Helme.
Helle-Moonika Helme: “Iga seaduseelnõu juures, mida me siin arutame või mis valitsusest meie lauale tuuakse, me peame ikkagi alati küsima, et mis probleemi me ühiskonnas siis selle kõigega ära lahendame. Varro Vooglaid juba juhtis tähelepanu paljudele asjaoludele, aga vastaja lihtsalt ütles, et tema küll arvab, et läheb paremaks, ja no lihtsalt see käiski siit ka igalt poolt läbi, et kõik lihtsalt arvavad, et läheb paremaks.
Selle eelnõu eesmärk sõnades on muidugi üllas: vähendame vägivalda, seisame nõrgemate kaitsel, kannatanute kaitsel, vähendame kuritegevust. Ja ma isiklikult olen absoluutselt nõus, et seksuaalvägivald on raske kuritegu, mille vastu tuleb seista täie tõsidusega. Ma olen absoluutselt nõus, et iga vägistamine jätab kannatanule sügava jälje, ja ma olen ka absoluutselt nõus, et riigi kohustus on tagada, et ohvrid saaksid kaitset ja abi ning kurjategija saaks siis ka õigluse karistuse.
Küsimus ei ole tegelikult üldse selles, kas seksuaalvägivalda tuleb tõkestada – loomulikult ju tuleb. Aga kavandatav nõusolekuseadus ei ole sellele kõigele lahendus, see ei ole vägivallale lahendus, vaid see loob tegelikkuses hoopis läbimõtlemata kujul uusi õiguslikke ja menetluslikke probleeme.
Kõigepealt tulebki küsida, millist lünka me siis täpselt täidame. Väljatöötamiskavatsuses ei ole esitatud kohtupraktika analüüsi, millest nähtuks, et Eesti kohtud käsitlevad vägistamise koosseisu liiga kitsalt. Samuti ei ole välja toodud konkreetseid kaasusi, kus kriminaalmenetlus oleks jäetud alustamata või lõpetatud põhjusel, et kehtiv seadus ei võimaldanud tegu vägistamisena käsitleda, kuigi sisuliselt oleks pidanud seda tegema. See on väga oluline puudus. Karistusõigust tohib muuta vaid tõendatud vajaduse alusel. Ja kui väidetakse, et kehtiv karistusseadustiku § 141 ei kaitse kannatanuid piisavalt, siis tuleb ära näidata, millistes olukordades see kaitse tegelikult puudub.
Üheks peamiseks argumendiks nõusolekuseaduse kehtestamisel on toodud Istanbuli konventsioon. Istanbuli konventsioon on aga lihtsalt ju tegelikult üks rahvusvaheline paber, millega Eesti on ühinenud. Aga kas see paber on konkreetselt meil siis vägivalda, naiste- ja lastevastast vägivalda vähendanud? Ei ole ju.
Ükski rahvusvaheline dokument ei muuda inimeste jaoks midagi, kui teda ei järgita. Rahvusvaheline õigus võib tõepoolest anda tõuke seaduse muutmiseks, aga enne tuleb analüüsida, kas Eesti kehtiv õigus ja kohtupraktika juba täidavad konventsiooni nõudeid, ja ka seda analüüsi ei ole piisavalt tehtud.
Sageli väidetakse, et kehtiv õigus ei paku kaitset olukorras, kus kannatanu hirmust tardub ega osuta füüsilist vastupanu. See on see abitusseisundi termin. Eesti kohtupraktika on selliseid olukordi aga juba käsitlenud. Riigikohus on abitusseisundi mõistet tõlgendanud nii, et see hõlmab ka situatsioonipõhist abitust ja sealhulgas ka tardumist. Ja see tähendab, et vägistamise koosseis ei eelda tingimata nähtavat vägivalda või aktiivset vastupanu juba praegu. Seetõttu tuleb küsida, kas probleem on tõesti olemasoleva seaduse tekstis või hoopis menetluspraktikas või siis tõendite kogumises või siis kannatanute kohtlemises ja menetlejate väljaõppes.
Nõusolekuseaduse pooldajad ütlevad, et nende eesmärk on muuta hoiakuid. Karistusõigus tegelikult ei ole ju ühiskonna kasvatamise peamine vahend, vaid tegelikult see peaks olema ultima ratio ehk viimane abinõu ja seda tuleb kasutada siis, kui muud vahendid ei ole enam piisavad. Me hakkame siin mingit järjekordset seadust vastu võtma, mis tegelikult ei olegi niivõrd tõusetunud meie oma vajadustest, vaid see on taas kord mingi ideoloogiline seadusandlik laine, mis on tõusnud kusagilt väljastpoolt, ehk et see on millegi tegemine millegi pärast, mida teised teevad ja millega lihtsalt tuleb kaasa minna, et mitte näida tagurlik, mittehooliv, sallimatu, diskrimineeriv ja nii edasi.
Suur osa kõigist neist ideoloogilistest eelnõudest tegelikult, mida me siin oleme ka arutanud varem, ongi kantud ju näivusest, mitte millegi ärategemisest, sest kui me tegelikult ka soovime midagi ära teha, siis me peaksime kõigepealt midagi tegema, piisavalt tegema, ja alles siis vaadata seaduste muutmise poole. Ehk et kui me soovime muuta inimeste suhtumist, parandada ohvrite kohtlemist ja kasvatada arusaama isikupuutumatusest, tuleb alustada haridusest, tuleb alustada menetlejate koolitamisest, tuleb alustada ohvriabist ja selgelt avalikust teavitustööst.
Kriminaalkaristus ja kriminaalmenetlus kujutavad endast riigi väga ränka sekkumist ja need ei puuduta ainult süüdimõistetuid, vaid juba menetlus ise võib inimese elu väga tõsiselt mõjutada. Seetõttu peab iga kuriteokoosseis olema selge, täpne ja ettenähtav. Inimene peab aru saama, milline käitumine on karistatav ja milline mitte.
Ja siin tekibki nõusolekuseaduse üks põhiprobleeme. Kui seaduses kasutatakse mõisteid nagu nõusoleku puudumine või tahtevastasus, siis tuleb väga täpselt ära selgitada, mida need tähendavad, kas need on sünonüümid, kas nõusolek peab olema sõnaline või see peab tulenema käitumisest, kuidas olukorda hinnatakse ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi.
Igal pool teistes riikides, kus seda teemat on arutatud, on tõstatunud juba küsimused tõendamisraskuste ja subjektiivsete hinnangute suurenemise kohta. Näiteks Hispaanias, tähendab, jah-seadus tõi kaasa tõsise õigusliku tagasilöögi, kui karistusmäärade ümberkujundamise tõttu hoopis vähendati sadade seksuaalkurjategijate karistusi.
See näitab veel kord, et heade kavatsustega, kuid halvasti läbimõeldud reform võib anda ühiskonnale hoopis vastupidise tulemuse, rääkimata segadusest, hirmust suhtlemise ees, vaba olemise ja tavapärase inimestevahelise suhtlemise ees. See on see hirm, kas ma ikka käitun õigesti, täiesti tavapärastes olukordades ka. See on iseloomulik totalitaarsetele ühiskondadele, kus inimesed ei teagi iial, kas nad teevad midagi õigesti või võib neid ka tõlgendatavalt iga asja eest lõpuks karistada.
Enne seaduse muutmist tuleb vastata ka kolmele küsimusele. Millised konkreetsed juhtumid jäävad kehtiva õiguse järgi karistuseta? Kas probleem on seaduse sõnastuses või hoopis menetlejate praktikas, koolituses ja ohvrite toetamise süsteemis? Kas karistusõigus on selle probleemi lahendamiseks kõige sobivam ja proportsionaalsem vahend? Ja kui neile küsimustele ei ole vastatud, ei ole seaduse muutmine vastutustundlik õiguspoliitika, vaid see on ideoloogia. Seksuaalvägivalla ohvrid väärivad enamat kui ideoloogia. Nad väärivad toimivat menetlust, pädevaid menetlejaid, tugevat ohvriabi ja seadust, mis on selge, tõendatav ja õiglane.
Sellisel kujul nõusolekuseadus probleeme ei lahenda, vaid hoopis tekitab neid juurde. Seetõttu teeb EKRE fraktsioon ettepaneku eelnõu teisel lugemisel katkestada.”