“Eestis tuleb taastada õpetaja väärikus ja positsioon nii klassi ees kui ühiskonnas,” ütles Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna saadik ja kultuurikomisjoni liige Helle-Moonika Helme Riigikogu tänasel istungil, kus toimus arutelu teemal „Õpetajate järelkasv ja õpetajaameti väärtustamine kui Eesti riigi jätkusuutlikkuse alustala“.
Uued Uudised avaldavad kõne täismahus
Minu isa oli õpetaja. Ta läks maakooli maa soolaks kohe pärast õpingute lõppu ning töötas õpetajana läbi kogu oma elu kuni pensionini välja. Tegelikult aga oli ta õpetaja terve oma elu. Ega ilmaasjata öelda – õpetaja jääb alati õpetajaks kuni surmani. Õpetaja – see ei ole ainult töökoht, see on elu kutse, see on kutsumus, ja ma ei häbene öelda, et see on missioon! Ja minul isiklikult on õpetaja kui institsiooni suhtes nii suur lugupidamine, et seda on isegi raske sõnadesse panna. Olen oma perekondliku tausta tõttu isiklikult õpetajaametiga väga lähedalt kokku puutunud, küll kõrvaltvaatajana, aga näinud piisavalt palju neid rõõme ja muresid, mis õpetajaametiga kaasas käivad. See võluvägi, mis tegi meist 19. sajandi lõpul ühe Euroopa kõrgeima kirjaoskusega rahva, hoidis meie rahvuskehandit ja meie haritlaskonda läbi okupatsiooniaastate ja on taganud rahvusvahelises võrdluses meie õpilaste teadmiste hiilgava taseme 21. sajandil, on läbi aegade olnud meie õpetajaskond. Suur kummardus neile!
Olles kultuurikomisjonis veetnud tunde ja tunde, et kuulata ära õpetajate ja haridusega laiemalt seotud inimeste muresid, on mul tekkinud pikapeale tunne, nagu selles laulus – „Sein on ees!“ Ja seda seina on laotud aastaid ja aastaid ning tulemuseks on süsteemne häire, mille tulemus ongi muuhulgas ka see, et me täna siin Riigikogus arutame olulise riikliku tähtsusega küsimusena õpetajate järelkasvu teemat. Ehk siis oleme sunnitud tõdema, et miski on läinud kardinaalselt valesti, et noored, kes küll väga hea meelega lähevad õppima õpetajaks, ei jää hiljem siiski kooli pidama. Vaid pooled alustavatest õpetajatest jätkavad õpetajakutse pidamist ka viie aasta pärast.
Õpetajate ettevalmistamisele tuleb kindlasti suurt tähelepanu pöörata, aga oluline poliitiline fookus peaks olema suunatud ka sellele, kuidas hoida ja toetada õpetajat tema igapäevatöös.
Loomulikult on siinjuures oluline töötasu, mis võiks olla kõrgem, ja koormus, mis võiks olla madalam. Aga nagu mitmes õpetajate märgukirjas toonitatakse, on ka üks väga suur probleem see, et neilt on ära võetud õigused ja võimalused enda eest seista, seda nii õpilaste kui lastevanemate suhtes. Õpetaja on kahetsusväärselt jäetud meie haridussuutlikkuse võitlusväljale üksi.
Viimase kümne aasta vältel on õpetajatele tulnud juurde mitmeid täiendavaid kohustusi: õppimist toetav hindamine, uurimistööde läbiviimine, loovtööde läbiviimine, kaasav haridus.
Sellel viimasel tahaksin ma siinkohal eraldi peatuda. Kaasav haridus on teema, mis on nagu elevant elutoas. See on teema, millest õpetajad ei ole tahtnud kõva häälega rääkida, aga iga kord, kui õpetajatega kohtuda ja nendega südamest südamesse rääkida, tuleb see varem või hiljem teemaks.
Õpetajate põhimure on, et nad ei saa tegeleda enam ammu oma põhitegevusega, sellega, milleks nad õppinud ja ette valmistanud on – nad ei saa enam tegeleda oma aine õpetamisega! Selle asemel peavad nad maadlema distsipliiniküsimustega, nende tähelepanu on ebaproportsionaalselt palju suunatud õpilaste toetamisele, nad peavad rohkem aega tunnis pühendama nõrgemate järeleaitamisele ega saa tegeleda õpilastega, kes loomuldasa võtaksid lennult vastu kõiki teadmisi, mis on õpetaja enda teadmiste varasalves.
Siin ei päästa rohkem tugiisikuid ega abiõpetajaid klassis – kõik kokku loob ikkagi fooni, milles õpetaja ei tunne end hästi ega teinekord ka turvaliselt. Ta ei saa täielikult pühenduda oma kutsumusele, sellele, milleks ta on kooli tulnud – anda maksimaalselt edasi anda oma teadmisi.
See oli üks väga suur ja süsteemne viga, mis kunagi suure tuhinaga mujalt maailmast üle võeti. Hoolimata sellest, et seesama muu maailm on järjest sellest loobumas, koormame me ikka oma õpetajaid kohustustega, milleks neil ei ole ettevalmistust ning mis ilmselgelt on nende ande raiskamine. Kunagised otsused, mis tehti proosalisel põhjusel – ikka selleks, et raha kokku hoida, on meid toonud olukorda, kus keegi pole rahul. Ei õpetajad, ei lapsevanemad ega ka needsamad haridusliku erivajadusega lapsed, kes ilmselgelt oleksid õnnelikumad keskkonnas, kus nad saaksid areneda omas tempos ning olla spetsialistide hoole all.
Teengi siinkohal ettepaneku kaasa mõelda ning ka hariduspoliitikutel tunnistada, et see on suures osas läbikukkunud hariduslik eksperiment, mis kahjuks tehtud meie laste ja õpetajate arvelt. Ning mis on osaliselt põhjuseks, miks õpetajate entusiasm ja motivatsioon umbes viie aasta möödudes otsa saab. Nad lihtsalt põlevad läbi. Ja sellest on kohutavalt kahju.
Oleme kuulnud palju häid ettepanekuid, kuidas võiks kõige suuremaid murekohti lahendada. On räägitud kutseaastast, mentorluse süstemist, palgatõusust, õpetajate täiendõppest, abiõpetajatest, tugispetsialistidest, isegi õpetajale psühholoogilise toe võimaldamisest… Need kõik on väga head ettepanekud, aga kõigepealt tuleks taastada õpetaja väärikus, tema positsioon. Seda nii klassi ees kui ühiskonnas.
Kindlasti tuleks vähendada õpetaja koormust. Õpetaja palk peaks kasvama proportsioonis aastatega, mida ta pühendab oma õpilastele, koolile, ühiskonnale ning tema töötasu peaks olema vastavuses tema haridustasemega ning õpetaja enesetäiendusliku panusega. See oleks õiglane ja motiveeriv.
Aga tagasi lapsepõlve. Kultuurikomisjoni kohtumistes õpetajatega jäi kõlama mõte, et kool võiks olla nagu üks kokkuhoidev ja tõhus meeskond. 100%nõus!! Kui ma vaatan oma isa vanu fotosid, millede hulgas on pakkide kaupa neid, mida tehti koolis iga aasta esimesel koolipäeval ja kus ma näen nii oma isa kui tema kolleege aasta aastalt, foto foto haaval vananemas, siis see ongi see, mida mõtleme, kui räägime päriselt ka toimivast meeskonnast. Neis fotodes kõneleb järjepidevus, õpetajate hoidmine ja õpetajakutse väärtustamine.
Nii EKRE fraktsioon kui ka siinkõneleja on veendumusel, et õpetajate õigused tuleb ennistada, et nad saaksid olla nõudlikud, ning hariduseksperimendid tuleb unustada.