16.06.2025
Helle-Moonika Helme
Sel nädalal saime taas kogeda, kuidas olematu toetusega ja ilma mandaadita valitsus lihtsalt tuimalt teeb, mis tahab. Veel mõned aastad tagasi oli elementaarne, et kui ministritest keegi on avalikult valetanud, astub ta tagasi. Isegi kogemata eksimine nõuniku töölevõtmise kuupäeva väljaütlemisega Riigikogu puldist viis vabandamise ja tagasiastumiseni. Aga see kõik on nüüdseks ajalugu. Parlamentaarne kultuuritus ja isehakanud valitsuse häbematus on võtnud enneolematud mõõtmed. Tegutsetakse printsiibil – me teeme, sest me saame.
Sellele võimule ei lähe korda enam miski. Ammugi rahva soovid, huvid või vajadused. Keda või mida nad seejuures teenivad, jääb sügavalt arusaamatuks. Ja kuidas see kõik on kooskõlas ning vastavuses meie põhiseadusega, eks sellele annavad vastuse tuleviku ajaloolased, sest hetkel hoiavad suu kinni, teevad kõike kaasa ning kiidavad heaks isegi meie põhiseaduslikud institutsioonid. Mis on sidunud nende käed ja suud, teavad nad kõige paremini muidugi ise. Aga olgu. Jäägu see kõik nende südametunnistusele.
Nagu ajaloost teame, on paljud rahvad pidanud väga suuri kannatusi läbi elama oma valitsejate rumaluse, ahnuse, korruptiivsuse ning alatuse tõttu. Teinekord on see kestnud päris pikalt, aga on ka viinud rahvaste ja riikide kadumise ja hävinguni. Kui valitsejad ei tegutse enam oma rahva nimel, jõuab paratamatult varem või hiljem kätte olukord, kus lootusetus ja moraalne allakäik, mis on alguse saanud ülevalt, on kestnud nii pikalt, et rahvad ja riigid lihtsalt kaovad. Ja mitte et rahvas poleks tahtnud või suutnud oma riiki hoida, kindlasti mitte! Vaid ikkagi seetõttu, et valitseva seltskonna tegutsemine isiklike ambitsioonide ja võimu nimel on asjad sinnamaani viinud. Kahjuks me näeme seda praegu oma silmade all toimumas ka Eestis.
Me näeme, kuidas demokraatiat etendav, ilma rahva toetuseta klikk triigib võimu säilitamise nimel riigialamate ajusid järjest tragikoomilisema propagandaga, kütab üles kõikvõimalike ühiskondlikke ja ajaloolisi hirme, kasutades selleks eriti alatuid psühholoogilisi võtteid, mõnitab, sildistab ja solvab rahvaesindajaid, vaigistab kriitikuid ning kui vaja, paneb ehk mõned „õigusriigi” aukliku fassaadi taha pugedes ülejäänutele hirmutamiseks vangigi. Või vähemasti üritab.
Mäletate ehk ajaloost, kuidas karistamatu võim Vanas-Roomas määras lõpuks senaatoriks hobuse. Ega seegi ei juhtunud üleöö. Nagu ka meil. Reformierakonna võimule upitamise järgselt on alates 2021. aasta algusest ministriteks määratud enamasti inimesi pädevuse madalaima astme järgi. Edutatud sõpru ja sõbrannasid, suvalisi parteisõdureid. Ja siin me siis nüüd oleme! Kui valitsemiseks pädevate inimeste valikutes domineerib jätkuvalt negatiivne selektsioon, siis polegi midagi imestada.
Hobuse määramisest väga kaugel enam ei oldagi. Ühel päeval see ilmselt juhtub ka. Ja seda võibolla isegi mitte seetõttu, et neil kedagi enam võtta ei oleks, mõne endise võrklaevliku vallavanema ikka ehk leiaks, aga seda tehtaks kasvõi selleks, et rahvale näidata – me oleme karistamatud, me võime kõike teha, me irvitame teile näkku, nännänäää, mida te meile ikka teha saate!
Läinud neljapäeval umbusaldati Riigikogus justiits-ja digiministrit Liisa-Ly Pakostat. Ühiskond on ahastuses kõige pärast, mida ta on teinud või tegemata jätnud. Meenutame kasvõi seda Pihlakodu juhtumit, kus minister raius nagu rauda, et tema midagi teha ei saa, aga kui meedia ja advokaadid praktiliselt ise juhtumit uurides avastasid asjaolud, millele tuginedes ei saa enam kuidagi vältida ka Pihlakodu vastutust, siis kobises mokaotsast, et eks ma siis vaatan. Juba ainuüksi selle pärast oleks ta pidanud ise tagasi astuma. Aga kus sa sellega. Reformierakond ei saa ju oma kasulikku ja kuulekat tööriista minema visata.
Tööriistana on ta sõlmimas ka ülimalt ohtlikku lepingut Rootsi riigiga, mille tulemusena tuuakse kõige kaunimasse linna Tartusse – nagu ütleb laulusalm – kuni 600 kurjategijat, vägistajat ja mõrtsukat. Häbiväärne oli neljapäeval kuulata Pakosta poolset tundidepikkust avalikkuse ja riigikogu trollimist, kuidas see on Eesti riigile väga tulus ettevõtmine, kuidas Rootsi maksumaksja maksab kõik kinni, tuleb 400 uut töökohta Lõuna-Eestisse, minister jõudis isegi niikaugele, et nimetas mõrtsukvangide importi riigile kasulikuks ekspordiks, koguni haridusprojektiks, sest Rootsi maksumaksja rahadega saab tänu sellele Sisekaitseakadeemias hakata koolitama uusi vanglatöötajaid. Seda siis tema nägemuse kohaselt neist 64 000 töötust eesti inimesest, kes on jäänud suures osas töötuks just praeguse valitsuse hullumeelse energia- ja maksupoliitika tõttu. Puhas trollimine oli ka peaaegu kõigile küsimustele vastates üks ja sama jutt, kuidas see kõik teeb Eestit turvalisemaks.
Teeb ta seda küll, kui meie seadused lubavad koos saabuvate vangidega end Tartus sisse seada ka vangide pereliikmetel ja sugulastel! Otsene julgeolekuoht on lisaks kõigele ka lepingus peenes kirjas olev tekst, mis võimaldab imporditud vangidel karistuse kandmise lõppedes küsida Eestilt asüüli. Ehk siis jäädagi siia juba koos vahepeal end mõnusasti sisse seadnud pereliikmetega.
Üks probleem on nende võimaliku 600 saabuva vangiga veel. Teatavasti on vangidel meie meditsiinisüsteemis eelisõigus saada teenusele, sest nad tulevad koos politseieskordiga ja peavad saama koheselt abi. Mille tõttu pikenevad automaatselt kohe meie oma inimeste ravijärjekorrad. Nii et see ei mõjuta meie ühiskonda mitte ainult julgeoleku ja turvalisuse seisukohalt, vaid need mõjud on eesti inimestele palju laiemad. Aga neist targu ei räägita.
Lõputult aga suured sulid tõllas ülejäänud ühiskonnast üle sõita ei saa, isegi kui neil on olnud siiani kõigeks toetus oma liberaalidest liitlastelt teistest riikidest. Ka võimu veelgi hõlpsama tsementeerimise plaan sügisestel valimistel m-hääletuse kaudu kukkus neil mõningates Vabariigi Valimiskomisjoni liikmetes ärganud südametunnistuse tõttu ära. Ja ei saa salata, et ärev rahvusvaheline olukord, mida nad on siiani edukalt oma eksistentsi tagamisel ära kasutanud, võib ühel hetkel pöörata nende vastu. Halvimal juhul jääb terve Eesti riik ja rahvas selle korrumpeerunud valitsuse tegevuse tulemusena täiesti kaitsetult globaalse tsunami haardesse. Parimal juhul leiavad kodanikud, ametnikud ja institutsioonid endas – kuigi nõrgalt, aga siiski loodetavasti kusagil sügaval olemas oleva südametunnistuse hääle üles ning nad teevad ise esimese sammu ja pühivad võimult selle olematu rahva toetusega kuritegeliku režiimi, mis ju igapäevaselt halvendab ka nende olevikku ja tulevikku. Eesti riigist kui sellisest rääkimata.
Helle-Moonika Helme, Riigikogu liige (EKRE)