Praeguses olukorras on süüdi mõtteviis, mis on investeerinud meie kõigi käest võetavat võrgutasu suurtesse ülekandeliinidesse, kuid pole investeeritud lokaalse varustuskindluse tagamisse, kirjutab Riigikogu liige Helle-Moonika Helme (EKRE) praegust tuisku silmas pidades.
Hommikuse seisuga oli Saaremaal ilma elektrita üle 7000 majapidamise ning see on selgelt kriis mitte ainult neile inimestele, kes istuvad pimedas, külmas ja ka ilma veevarustuseta, vaid see näitab ära laiema probleemi nii omavalitsuse kui riigi tasandil, lisab ta.
Helme: „Saaremaal on väga selge märksõna, mis tõmbab veelahe tänapäevase tsivilisatsiooni ja piltlikult öeldes keskaja vahele – see on maa-alune kaabel. Kõikides nendes piirkondades, kus on elekter olemas ja inimväärne hakkamasaamine tagatud – Kuressaare, Orissaare ja pisut ka Leisi ümbrust – liigub „elektrimolekul“ maa all ning on ekstreemsete ilmastikuolude eest kaitstud.
Ülejäänud Saaremaal liigub seesama „elektrimolekul“ mööda õhuliini ning juba nädalalõpu torm langetas hulgaliselt puid liinidele ja sedasama teeb praegune. Neid puid võib olla kümneid ühe kilomeetri peale, mistõttu elektrita periood võib kesta pikalt.
Elektrilevi personalipoliitika on kahjuks aastaid vähendanud nn. liinimehi, kelle arv on viidud miinimumini, mistõttu polegi praeguses kriisis inimesi võtta, kes tormis mahalangenud liine uuesti püsti paneksid. Vanasti oli elektrivõrkudes palju inimesi tööl, kuid riiklikud poliitikad pole enam soosinud praktilisel tasemel valmisoleku tagamist. On kurb, et seda saavad saarlased praegu oma nahal tunda.
Oma osa praeguses peataolekus peitub ka Saaremaal läbiviidud haldusreformis. Kohalikult tasandilt on otsustusvõimekus ja ressurss ära võetud ning suurvald on selgelt kohmakas kriisi juhtimisel. Osavaldadel pole generaatoreid, pole midagi millega oma inimesi aidata. Maainimesel on muidugi olemas ahi, pliit ja oma kaev, esmatasandil saab maainimene hakkama, kuid on kurb, et riik hoiab kokku just nende arvelt, kes elavad hajaasustuse piirkonnas. Kuigi nad maksavad võrgutasusid nagu kõik, ei saa nad seda teenust tagasi võrdselt teistega.
Laias laastus on selles olukorras süüdi mõtteviis, mis on investeerinud meie kõigi käest võetavat võrgutasu suurtesse ülekandeliinidesse, kuid pole investeeritud lokaalse varustuskindluse tagamisse. Saaremaal oleks pidanud ammu elektrikaabli maa alla panema, kahjuks pole seda tehtud.
Saaremaal peaks tegelikult olema samasugune autonoomne võimekus elektritootmiseks nagu on näiteks Gotlandil. Viimane aeg oleks selline autonoomne süsteem ka meie suursaarele ehitada, seda enam, et suurtel riiklikel energiafirmadel oleks see raha olemas. Selle asemel on investeeritud küll Jordaaniasse, küll Utah´sse, praegune mood on rääkida tuuletornidest ja päikeseparkidest. Kahjuks tormides ja lumes need kedagi ei aita.
Riigina tuleks sealt utoopilistest maailma päästmise projektidest tagasi maa peale tulla ja tagada kõigepealt oma inimeste ellujäämine ja toimetulek. Sest tänasel päeval, nagu me kõik näeme, on just see oluline.”
