01.12.2023
Helle-Moonika Helme
Riigikogu pidas eelmisel nädalal palju kõneainet andnud ööistungit, kus opositsioon juhtis oma sõnavõttudes korduvalt tähelepanu asjaoludele, mis peaks muretsema panema kõiki vähegi mõtlevaid ja Eesti tulevikust hoolivaid inimesi.
Kõiki, kes soovivad, et me oleksime just selline Eesti, milline on kirja pandud meie põhiseadusesse.
Kõiki, kes päriselt hoolivad isikuvabadustest, eraomandi puutumatusest ja inimõigustest palju laiemalt kui ainult raha, inimeste ja tööjõu vaba liikumine või pagulasõigused.
Kõiki, kes suudavad vaadata toimuvat ideoloogiliste silmaklappideta, ning kõiki, kes on mures julgeoleku pärast laiemalt kui ainult meie lähiümbruses toimuv.
See, mis riigikogus praegu aset leiab, ei ole lihtsalt obstruktsioon, see on palju enamat. Kindlasti on see väga suures osas kantud vaimust, et tuleb vastu seista järgmise aasta riigieelarve vastuvõtmisele, mis sisaldab ebaproportsionaalselt kiireid, väga suuri ja üle välja kõiki sektoreid hõlmavaid maksutõuse.
Neid, mis on põhjustatud eelkõige Kaja Kallase eelmiste valitsuste nürimeelsetest, ennastimetlevatest ja rumalatest otsustest. Aga ka loomulikult sellest, et praegune Kaja Kallase valitsus on saanud eluõiguse n-ö valedel põhinevatest valimistest, kus ei avatud debatti teemadel nagu need uued maksud, maksutõusud kui ka abielu mõiste muutmine.
Rääkimata kõikehõlmava muutuse tegemisest riigivalitsemisel, mis on üles ehitatud ideoloogilisele ja teostamatule rohepöörde kiirkorras pealesurumisele, mis toob kaasa ebavajaliku ja ebamõistliku turbulentsi kogu ühiskonnas, kõikides majandusharudes ning viib enamiku seniseid väljakujunenud, toimivaid ja kõikehõlmavaid väärtussüsteeme kollapsini.
See hävitaks inimeste igapäevast toimetulekut, suurendaks ühiskondlikke ja varanduslikke lõhesid, mis omakorda vähendaks meie julgeolekut palju laiemas võtmes kui sõda Ukrainas, sest inimeste suhtumine oma riiki on sama oluline julgeolekuteema kui Putini pommid või droonid.
Mistõttu oleme paratamatult valiku ees – kas loobuda põhiseaduses sätestatud parlamentaarse riigi põhimõtetest ja astuda uude, tegelikult ebaseaduslikkuse ajajärku, mille on esile kutsunud praeguse valitsuse poliitikad, mida üritatakse seaduse tasandil parlamendis jõuvõtetega jõustada, või teeme siiski veel viimasel hetkel kannapöörde tagasi põhiseaduses sätestatud parlamentaarse ja demokraatliku riigivalitsemise suunas, kus valitseb võimaluste ja arvamuste pluralism, mida ka ühiskondlike lõhede tekkimise vältimiseks arvesse võetakse.
Ja kus on parlamendi tasandil võimalus riigivalitsemisel osaleda ka opositsioonil, kelle selja taga seisab tegelikult ju suur osa ühiskonnast, kelle arvamus ja vajadused ühes demokraatlikus riigis peaksid olema samuti arvesse võetud.
Kahjuks oleme esindusdemokraatia osas hetkel faasis, mis näitab kõverpeeglis oma irvet. Valitsus, mille võimulesaamist saadab valemaik, on teostamas jõuvõtetega oma poliitikaid, mida ilmselgelt ja ka avalikult ei toeta enam isegi need, kes kevadistel valimistel seisid Reformierakonna ja tema praeguste liitlaste selja taga.
Näeme väga selgelt nii hurjutusi riigikogu obstruktsiooni kui ka presidendi suunal. Inimesi, kes sobimatuks kuulutatakse, tahetakse tühistada, olgu tegemist kuitahes teenekate ja väärikatega, poliitiliselt eristuvatest institutsioonidest rääkimata.
Samuti oleme olnud tunnistajaks järjestikustele juhtumitele, kus „õigel poolel“ olevatele tegelastele on paljugi lubatud ja isegi nende pattude ilmsiks tulemisel ei juhtu nendega peale mõnda aega kestva meediakära suurt midagi (Kallas ise, Lehtme, Kersna, Mihkelson).
Koalitsioonipoliitikud üritavad meediaruumi täita artiklitega, kus õigustatakse oma tegevust ning väidetakse, et neil ongi õigus seadusi rikkuda (põhiseadus, riigikogu töö- ja kodukord, eelnevalt ka koroonaterror), sest muidu ei saavat riik toimida.
Parlamendis näeme, et kõigi usaldushääletusega seotud eelnõude seletuskirjad sisaldavad eneseõigustusena copy-paste´i riigikohtu lahendist, mis sedastab – eelnõu on seotud usaldushääletusega, sest „eelkõige peab valitsus saama ellu viia oma poliitikaid.“
Mina küll ei tea, et põhiseadus annaks ükskõik millisele valitsusele sellise õiguse, see on puhtalt konstrueeritud põhjendus!
Eelkõige peab iga valitsus ikka täitma põhiseadust, ka oma poliitikate kujundamisel. Kindlasti ei saa koalitsioonilepingusse kirjapandu olla kõrgemal Eesti põhiseadusest ning selle elluviimise meetodid ei tohiks saada teerulliks parlamendi tasalülitamisel.
Eriti jabur aga on siin-seal kõlama jäänud põhjendus, et see valitsus peab kindlasti jätkama iga hinnaga, kuna muidu tuleb see hirmus ja kole EKRE ja äkki nemad hakkavad tegema seda, mida tegelikkuses ju Kaja Kallas praegu oma satelliitide ja riigiaparaadi toel teebki.
Võin käsi südamel öelda – meie nii madalale ei lasku! Meie oleme ainuke erakond, kes seisab hetkel põhiseaduse ja vabaduste kaitsel, ning see on põhjus, miks teeme obstruktsiooni.
Reformierakonna satelliitidest saab muidugi aru – iha säilitada võimu ja valimistel süllekukkunud toiduahelaid on see liim, mis neid ühte seob ning paneb hääletama riigikogus ükskõik kui kaheldava väärtusega seaduseelnõude poolt aina rohkematel ja järjestikustel usaldushääletustel.
Mis omakorda loob aga ohtliku pretsedendi, eriti kui seda kõike üritatakse põhjendada praeguste riigikohtu lahenditega.
Tundub, et nad ei adu, mida on tegemas, kui nad tasalülitavad opositsiooni, pärsivad parlamentarismi ja sellega sillutavad teed uude vaikivasse ajastusse (ja sealt edasi diktatuuri). See kõik on Eesti ajaloos juba korra juhtunud ja me teame, kuidas see tookord lõppes: rahva selja taga baaside lepingu sõlmimisega ning seejärel juba lõpliku hääletu alistumise ning Nõukogude Liitu inkorporeerimisega.
Selles kontekstis tuleb käsitleda ka obstruktsiooni. Jah, see on maksude ja meie majanduse ning inimeste laostamise vastu, aga samavõrd on see ka võitlus demokraatia ja õigusriigi säilitamise ning taastamise eest.
See on võitlus, et mitte kunagi ei saaks mistahes tühisel ettekäändel keegi õigust inimesi tühistada, töölt vallandada ja aastateks kohtuuksi kulutama ja üle jõu käivaid advokaaditasusid maksma sundida.
Tänases päevas aga on see võitlus eelkõige selle eest, et saavutada Eestile restart läbi erakorraliste valimiste. Selline olukord ei saa veel kolm ja pool aastat jätkuda. Eesti inimesed ning kogu ühiskond peavad saama uue võimaluse.
Ja mis jutt see on, et erakorralised valimised on midagi sellist, mida peab kartma või ära hoidma?
Erakorraliste valimiste võimalus on põhiseaduse loojate poolt kirjutatud meie põhiseadusesse ja ma arvan, et sugugi mitte ilmaasjata. Mistõttu mitte ükski valitsus ei ole õigustatud ega ammugi mitte kohustatud tegutsema seaduserikkumiste hinnaga selle nimel, et neid ära hoida. Nagu Reformierakond meile üritab väita.
Hollandis just toimusid erakorralised valimised, see on täiesti loomulik demokraatliku riigi funktsioneerimise viis. Ja Hollandis tuli võimule rahvuslane ja Hollandi patrioot Geert Wilders. Palju õnne talle ja demokraatlikule Hollandile. Aga sealsed valimised olid ka erinevalt Eestist ikka vanamoodsalt paberil.
Helle-Moonika Helme, riigikogu liige (EKRE)