Helle-Moonika Helme: sõnavabaduse piir jookseb sealt, kelle suust see sõna parajasti tuleb

Riigikogu liige Helle-Moonika Helme kirjutab oma Delfis avaldatud poliitkolumnis, et kuigi sõnavabadusest on viimasel ajal palju räägitud, siis pole paljudele selge, kust ikkagi läheb see piir, mil sõna ühelt poolt on justkui vaba, aga teiselt poolt nõutakse sõna trellide taha panekut, kus ühelt poolt kuulutatakse sõna solvanguks ja vihaks, teiselt poolt aga vaadatakse mööda täiesti ilmselgetest ähvardustest.

„Vahe tundub jooksvat üsna nähtavalt sealt, kelle suust see sõna parasjagu tuleb,“ kirjutab Helme. „Kui räägib konservatiiv, siis uuritakse ja puuritakse sõna kullipilguga ning kui leitakse vähegi midagi, millest annab tuure üles tõmmata, siis seda ka tehakse. Meelevaldselt kuulutatakse miski väljaöeldu lubamatuks, kogu ühiskond aetakse tagajalgadele, inimene demoniseeritakse ning ässitatakse kaaskodanikud talle kallale. Ja nii mõnelegi saabub siis see ajalooline võimalus saada kätte oma viis minutit meediakuulsust, sülitades selle pihta, kes paariaks on kuulutatud.“

„Ja samas näeme kuidas sõna on täielikult ja piirideta vaba, kui see tuleb kellegi suust, kes on andnud liberaalse truudusvande! Mitte midagi ei juhtu, kui üks tuntud perearst nõuab 100 000 ekrelase vangipanekut, pannes selleks sotsiaalmeedias püsti stalinlikult absurdse süüdistusakti. Keegi ei pööra mingit tähelepanu, kui opositsioonierakondlasest riigikogulane lubab endale öelda üleriigilises telesaates, et üks minister tuleks viia metsa ja puu külge kinni siduda. Endine eurosaadik ja ajakirjanike koolitaja nimetab EKRE valijaid käärimata sõnnikuks ja keegi ei mõista teda hukka. President võib rahvusvahelises meedias öelda, et ta vihkab ühte demokraatlikult valitud erakonda ja selle esindajaid, tuntud ajakirjanik võib esineda üleskutsega valitsusele molli anda ning kõrvulukustav vaikus valitseb siiamaani isiku suhtes, keda meie riigipea autasustas vägivallaennetuse auhinnaga, aga kes on internetis avaldanud räigelt mõnitava ja verbaalsest vägivallast kubiseva teksti ühe lugupeetud naisnäitleja, ema ja vanaema, teoloogi ja kirjaniku suhtes, sealjuures koos isiku pildi ja täisnimega,“ kirjutab Helle-Moonika Helme, vihjates Orwelli teosele „1984″ ja Kafka „Protsessile”, et aru saada, kuhu me teel oleme.