14.08.2018
Helle-Moonika Helme ja peapiiskop Urmas Viilma
Nädalavahetusel Paides toimunud Arvamusfestivali üks rahvarohkemaid ja tulisemaid debatte oli teemal, kas haigekassa peaks rahastama aborti. EI-poolel debateerinud Helle-Moonika Helme selgitab, et abordi riikliku rahastamise asemel tuleks raha suunata nõustamisse ja seksuaalharidusse.
Milline on ratsionaalne vastus küsimusele, kas haigekassa peaks rahastama aborti? Kui riik paneb tohutu raha selle alla, et lapsi sünniks ja samas paneb samuti suure raha selle alla, et lapsi ei sünniks, siis on see absurdne.
Me elame 21.sajandis, kus abort ei peaks olema pereplaneerimise vahend. Me elame ajal, mil võimalused rasedusvastaste vahendite osas on võrreldes eelmise sajandiga muljeltavaldavalt kasvanud. Naised on eelmisel sajandil endale välja võidelnud tohutult õigusi. Teisalt ei tee mõningad õigused ja võimalused neid sugugi nii õnnelikuks, kui seda algul arvati.
Näiteks naise õigus töötada on muutunud kohustuseks. Kohustuseks, mida tal tuleb täita oma pere arvelt, isegi siis, kui ta tahaks pigem pühenduda perele. Paraku pole kaasaegne ühiskonna- ja töökorraldus seda soosiv, naine kaotab seeläbi oma tervisekindlustuse ning muud sotsiaalsed tagatised, kaasaarvatud pensioni. Laste saamine ja lastele pühendumine on topeltkoormus ning siis polegi midagi imestada, kui mängu tuleb abort kui olude ja ühiskonna poolt pealesunnitud lahendus. Minu meelest ei ole see õige. Me peaksime austama ka nende naiste valikuid, kes tahaksid sünnitada, selle asemel aga on sunnitud valima abordi, mida riik neile nii lahkelt ka pakub.
Sõltumata abordi meetodist ja ravikindlustuse olemasolust on abordi hind alati üks: sinu elava lapse elu!
Me tahame, et see raha läheks edaspidi pigem toetamisse ja nõustamisse ja eetilisse seksuaalharidusse. Aborte teostatakse ka edaspidi kõrgel meditsiinilisel tasemel ja kui keegi tõesti arvab, et tappa on õilsam kui elu anda ning et ka oma keha ja hinge selle teoga kaudselt surmata, siis palun. Küsimus ongi pigem selles, et see raha läheks neile, kes tahavad ja soovivad sünnitada ning kui peaks olema mingigi põhjus, miks nad kaaluvad aborti, tuleb see nõustamise käigus välja selgitada ja pakkuda kõiki võimalusi teistsuguseks tulevikuks. See on tohutu kompleks sotsiaalseid küsimusi, mis tuleb koos sellega ära lahendada. Vaesuse likvideerimiseks on palju teisi meetmeid, tasuta abordi pakkumine vaesematele elanikkonnakihtidele ei peaks küll nende hulka kuuluma, lisaks on see sügavalt ebamoraalne ja ebaeetiline.
Olen sügavalt veendunud, et soovimatuid lapsi pole tegelikult olemas. Iga naine sünnitaks heameelega, kui tal poleks mingeid hirme või kartust hakkamasaamise ees. Suhe lapsega on see, mida me peaksime igati toetama, ka siis, kui suhe partneriga ei pruugi olla kõige parem. Ja teadmine, et ta saab kõigest hoolimata hakkama, hariduse ja töö. See on eesmärk.
Praeguste ideoloogiliste suundumuste järgi on seks muudetud tarbimiskultuuri osaks ja sealt edasi on kujunenud ka suhtumine, et laps on nagu prügi, mida saab lihtsalt ära visata. Nagu kõik muu jääde, mis tekib tarbimise tagajärjel. Ja keegi isegi ei vaevu selgitama, et tegemist on inimeluga, mida peaks hoidma ja austama. Selle asemel tehakse küsimusi esitamata meditsiiniline protseduur (kahjuks on see hoiakuna ikka veel kinnistunud meie arusaamadesse, et see on justkui sünnimärgi eemaldamine või küünte lõikamine, et kui ei meeldi, siis teen ära).
Olen veendunud, et paljud naised otsustaksid lapsesaamise kasuks, kui keegi nendega südamest südamesse räägiks ja kui hilisem riigipoolne tugi oleks tõesti olemas. Sellepärast tuleb võtta see raha, mis praegu läheb kiretult meditsiinilise teenuse peale elude lõpetamise eesmärgil ja suunata see nõustamisse ja toetamisse, mis teeniks elude säilimist. Me kõik oleme siin maailmas tänu sellele, et meid ei aborteeritud. Meie saame enda eest kõneleda. Ja meil on kohustus teha seda ka nende eest, kellelt see võimalus on ära võetud!
Muuseas, statistiliselt ei soorita aborte sugugi mitte noored ja rumalad, vaid hoopis väga suur osa naistest, kel juba on lapsed ja kes käivad tööl ja on igati majanduslikult kindlustatud.
Valvefeministid räägivad, et on naise õigus teha oma kehaga, mida ta tahab, otsustada ise oma keha üle, ja riik ei saa tulla siin kellelegi midagi ütlema või karistama. Samas on suured trahvid turvavööta sõitmise eest ja politseid ei veena jutt, et oma keha, ise tean, ise otsustan.
Ma ei mäleta, kelle luuletus see oli, aga lugesin seda kunagi keskkoolis ja see millegipärast mõjus mulle väga sügavalt. Seal olid read: ….ja pilvedelt alla vaatab, kurvalt su poole, su sündimata jäänd laps… Ma tahaks, et riik ja ühiskond teeksid võimalikult palju selleks, et oleks võimalikult vähe neid naisi, kes alles ise pilvede peale jõudes saaksid oma lapsed sülle ja käekõrvale võtta. Nad võiksid võtta oma lapsed sülle ja käekõrvale juba nüüdses elus.
Helle-Moonika Helme,
Tallinna linnavolikogu EKRE fraktsiooni liige,
kolme lapse ema