Alustades valitsuskõnelusi praktiliselt esimestel tundidel peale Jüri Ratase tagasiastumist erakonnaga, mis oli saanud just prokuratuurilt korruptsioonikahtlustuse, milles sisalduv miljoniline altkäemaksu summa on Eesti poliitajaloo üks suurimaid, tõi Kaja Kallas Eesti tõepoolest tagasi, kirjutab oma arvamusloos EKRE riigikogu fraktsiooni liige Helle-Moonika Helme.
See poliitiline kultuur, millele Reformierakond ja Keskerakond 13. jaanuari sündmuste valguses ühte heites kiire käigu sisse lükkasid, ei kuulu kindlasti mitte euroopaliku või – kui tulla kodukamarale natukene lähemale – põhjamaise poliitkultuuri hulka. Pigem sisalduvad selles peaaegu kõik nende poolt sõnades hukka mõistetud idapoolsetes poliitkultuurides käibivad elemendid nagu korruptsioon, suured ja nahhaalsed altkäemaksud, reetmine raha ja võimu nimel, eliidi priiskav eluviis, rahva arvamusest ülesõitmine ning võimu tsementeerimine kindla kliki kätte.
Ühest küljest võib Reformierakonna ja Keskerakonna loogikat mõista – mõlemad on tunda saanud võimulolemise kasu magusat eufooriat ning opositsioonis istumise ängi. Ja mõlemat kannustab primitiivne eksistentsiaalne hirm. Reformierakond lagunes selle viimase kahe aastaga silmnähtavalt, samuti olid rahastajad neile selga keeramas ning poliitilised toiduahelad olid kuivanud vahutava jõe asemel vaevu hingitsevateks niredeks.
Keskerakond jällegi poleks opositsiooni kukkudes suutnud ära manageerida oma mafioosseid korruptsioonisüüdistusi ning hirmud, mis kollitasid Reformierakonda opositsioonis, oleksid Keskerakonna puhul samuti vaid võimendunud. Lisaks oleksid nad võimust ilma jäädes jäänud ilma ka oma annetusrahastusest, mis on Keskerakonna tegevuskavasse juba Savisaare aegadest olnud sisse kirjutatud.
Kui Reformierakond oma liberaalsuses tundub olevat vähemalt ühtne, siis Keskerakonna puhul on ainult võim see, mis liidab kokku nende killustunud erakonna erinevad osad – ühelt poolt osaliselt Kremli poole vaatav elektoraat ja teiselt poolt ülieuroliberaalne juhtkond. Traditsioonid versus lihtliikmetele pealesunnitud progressiivsus, Savisaare aegadest päris poliittehnoloogilised võtted segamini ALDE sooviga kindlustada euroföderatsiooni võimuvertikaali liikmesriikides.
Reformierakonnal oleks muidugi olnud ka teine võimalus – teha valitsus Isamaa ja sotsidega. See oleks ilmselgelt pehmendanud uue valitsuse liberaalse tankipataljoni kuvandit. Teisalt aga ei tahtnud Reformierakond võtta ühe killustunud suurerakonna asemele kahte väikest, kellega võimu jagada ja milledest Isamaa on veel hullemini lõhki kui Keskerakond ning sotsidega seoses on neil veel värske kogemus eredalt meeles, kui sotsid neid reetsid ja peaaegu neljaks aastaks opositsioonipinki nühkima saatsid.
Reetmist üldiselt poliitikas heaks tavaks ei peeta, kuigi seda teinekord ikka ette tuleb. Need asjad küll andestatakse, aga ei unustata. Sest kõik teavad – kes on reetnud korra, reedab alati. Täna kedagi teist, homme mind. Ja kellel on küljes noa selgalööja märk, see kannab seda igavesti, eriti meie poliitilises konnatiigis.
Usaldamatus on toimiva valitsuse ja ühiste eesmärkide saavutamisel üks põhilisi pärssivaid asjaolusid. Mistõttu teineteisele kahtlustavalt otsakõõritava Reformierakonna ja Keskerakonna puhul ei saa rääkida riigi seisukohast oluliste asjade ärategemisest vaid pigem suuresõnalisest peenhäälestusest.
Parlamentaarse matemaatika põhjal otsustas Kaja Kallas partneriks võtta erakonna, millel on eriti pärast viimaseid sündmusi kaasas suurkorruptandi tiitel. Aga nagu näha, teda see ei häiri. Eks ole ju ka Reformierakonnal endal taagana kaasas Autorollo, Arsenali, R-Hoolduse, VEB-fondi, Tallinna Sadama ning kilekotiraha skandaal. Sarnane ikka tõmbab sarnast, koer tunneb koera, siga leiab pori ja need teised sõnad.
Märgiline on, kuidas Kaja laseb end käekõrval talutada Mailis Repsil, kes alles mõned nädalad tagasi pidi ministriametist tagasi astuma ametiseisundi kuritarvitamise ja riigi raha väärkasutamise pärast. Kuid kes nüüd juhib valitsusläbirääkimisi ning jälgib kullipilguga nagu partorg ebakindla ja koolilapseliku Kaja Kallase esimesi samme valitsusjuhiks pürgimise teel.
Põhimõtteliselt dikteerisid keskerakondlased valitsusläbirääkimistel kogu agendat. Kaja Kallasel on tulnud loobuda nii Reformierakonna maksupoliitikast, eestikeelsele haridusele ülemineku nõudest ning ei räägi ta targu enam mitmel muulgi teemal, millest opositsioonipingil olles ennastunustavalt ja suuresõnaliselt paugutati.
Kaja Kallas on uues valitsuses Keskerakonna pantvang. Samamoodi nagu ta heitis toolist kinni hoidmist ette Jüri Ratasele, on Kaja Kallas nüüd ise peaministri toolile liimituna nõus kõigist Reformierakonna põhimõtetest loobuma ja taganema. Kaasaarvatud Keskerakonna Ühtse Venemaaga sõlmitud lepingu lõpetamise nõudest. Ka kõik vähegi rahvuslik on pühitud vaiba alla ning jäänud on ainult liberaalne ühisosa. Koos Keskerakonnaga algatatakse seaduseelnõu, mis võrdsustab kõikvõimalikud kooseluvormid traditsioonilise abieluga, võetakse vastu vihakõneseadus ja kirjutatakse alla Euroopa Komisjoni poolt liikmesriikidele ette pandud rändekavale, mis avab uksed uusimmigrantide sissevoolule ja rajab teed mitmekultuurilisele Eestile ja mitmekeelsele haridussüsteemile.
Ainuke erakond, kes seisis eelmises valitsuses ühtsena ja seisab edasi ka opositsioonis põhiseaduse kaitsel ehk eesti rahva, keele ja kultuuri säilimise eest, on meie erakond. Ka ei ole me kedagi alt vedanud ega reetnud, me oleme seisnud oma valimislubaduste eest, koalitsioonilepingu täitmise eest, oleme olnud oma partneritele lojaalsed. Me oleme ka ainuke erakond, kes ei ole saanud ega võtnud ärimeestelt raha otsuste eest, mida tegime, et eesti elu edeneks.
Kuid kuna me ei ole vastuvaidlematult valmis täitma mujalt pealesurutud liberaalset agendat, siis oleme ka ainukesed, kes ei sobinud korruptsiooni banaanikoortest libedale parketile.
Keit Pentus-Rosimannus juba jõudis sedastada maksiimi, kus EKREst lahtisaamine oli uue valitsuse sünni peamine eesmärk. Kahjuks legaliseeritakse selle tulemusena valitsuse tasemel korruptsioon. Nagu banaanivabariikides ikka.
Pole just hea algus uuele valitsusele.