Teisipäeval oli Riigikogu ees justiits- ja digiminister Liisa Pakosta. EKRE fraktsiooni saadik Helle-Moonika Helme kasutas koheselt võimalust ning küsis justiitsministrilt ühiskonda raputanud Tabasalu Pihlakodus toimunud dementsete hooldatavate vägistamise kohta, kus kriminaaluurimine selgitas välja, et hooldekodu vägistamisloos oli ohvreid rohkem kui kaks ning võika avastuse teinud töötaja läks juhtkonna jutule alles üle nädala hiljem. Pihlakodu ise tegi politseile avalduse veel omakorda neli päeva hiljem.
Kõigest sellest hoolimata ei näe prokuratuur hooldekodul endal mingit süüd. Prokurör Arika Lepp selgitas Ekspressile juhtunut lausa sõnadega: „Iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju.“
EKRE fraktsioonis seesuguse suhtumisega saadikuid ei leidu ning Helle-Moonika Helme paluski ministri selgitust reformierakondlastele kuuluvas hooldekodus toimunu kohta:
„Kuidas te suhtute reformierakondlastele kuuluvas Pihlakodus toimunud räigesse inimõiguste rikkumisse, kus dementsete vanainimeste, naiste vägistamise osas uurimist juhtinud prokurör ja hiljem kinnitas selle üle Põhja Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör, nad jõudsid järeldusele, et tegelikult vanainimestele ei põhjustatudki vaimset ja füüsilist tervisekahju, sest nad ei saanud aru, mis tegelikult toimuks. Ohvriteks olid inimesed, kes ei suutnud isegi mitte rääkida, keerata, pöörata, naeratada, nad olid kõige abitumad inimesed, ja nende lähedased, kellele teile alluv Eesti õigussüsteem kõige räigemalt moel just hiljuti selja keeras. Kas tahate või ei taha, kommenteerige seda juhtumit, sest enne tegite väga suuri ja õilsaid sõnu eakate, kõige nõrgemate ja haavatavamate õiguste teemal.“
Liisa Pakosta alustas vastamist talle omaselt – märkides ära, et Eesti on õigusriik ja minister ei saa sekkuda ei prokuratuuri ega kohtu menetlusse: „Äärmiselt oluline õigusriigi printsiip on selles, et minister ei sekku käimasolevatesse kohtumenetlustesse,“ ning viis jutu advokaadile ja advokatuuri tegevusele:
„Meil on Eestis väga hästi korraldatud see, et kui inimesel on ohvrina enda õiguste kaitsmine kriminaalmenetluses, on võimalik sama menetluse käigus taotleda ka tsiviilkahjude hüvitamist. See on igati mõistlik ja igati asjakohane asjade korraldus. Selle hagi tsiviilkahjude hüvitamiseks ehk siis muude kannatuste eest raha saamiseks hüvitisena, selle nõude oleks pidanud esitama riigi poolt rahastatud advokaat, keda riik pakkus appi kannatanu poolele. Riik pakkus enda poolt kannatanutele abi, maksis kinni advokaadi ja see oli selle advokaadi ülesanne tegelikult, selline hagi tsiviilkahjude kohta esitada. Advokaat sellist hagi ei esitanud. Minu hinnangul nõuab selline käitumine advokaadi poolt igal juhul uurimist. Ma olen selle kohta teinud kirjaliku avalduse advokatuurile, nõudes advokatuurilt nende asjaolude põhjalikku uurimist ja vastavalt siis selle advokaadi suhtes õiglaste otsuste langetamist. Eestis on õigusriik niimoodi korraldatud, et advokaadi üle sellistel juhtudel õigust ja õiglust mõistab advokatuuri aukohus vastavalt seadusele.“
Ka Eesti poliitikas on olnud aegu, kui ministrid on võtnud oma valdkonnas toimunu tõttu vastutuse märkimisväärsemalt leebemate juhtumite tõttu, tänaseks on meie poliitiline kultuur jõudnud sinnamaani, et niisugust ettepanekut pole mõtet isegi mitte teha, tagasi ei astu enam keegi. Antud küsimuses lasub aga Pakostal ministrina vastutus nii prokuratuuri moraalse ja õiguskuuleka käitumise eest kui ka Eesti inimeste usalduse hoidmise eest riigi ja õiguskaitsesüsteemi vastu.
Kui Pakostalt päriti Riigikogu saalis, et kas tema hinnangul saab seesuguselt väljendunud prokurör ametis jätkata, viskus minister sõnavabaduse kaitsele:
„Kas me Eesti riigis vallandame neid inimesi, kes on oma sõna kasutanud kuidagi ebaõnnestunult. Jah, selle prokuröri vastus küsimusele oli selgelt ebaõnnestunud. Ja juristina ma ütleksin, et ta tõenäoliselt sai ajakirjaniku küsimusest valesti aru,“ jätkates: „See, kas Eesti Vabariigis sõnavabaduse kasutamine lõpeb raevukate karistustega või sõnavabadust hinnatakse kui millegi sellisena, mida Eesti Vabariigis on võimalik inimestel kasutada ilma karistuse kandmist kartmata, selles ilmselt seisneb meie maailmavaateline eriarvamus.
Ühiskonnas on nii neid inimesi, kes leiavad, et sõna vaba kasutamise eest tuleb inimesi tingimata karistada.“
Tõepoolest, ühiskonnas on neid inimesi, kes leiavad, et sõna vaba kasutamise eest tuleb inimesi tingimata karistada – kohe tuleb justiitsminister ise meelde, sest just tema ministeeriumis küpsetatakse meile vihakõneseadust.
Uued Uudised