Kolmapäevases Riigikogu infotunnis küsis EKRE Riigikogu saadik Helle-Moonika Helme peaministri kohusetäitjalt Kristina Kallaselt LGBT ideoloogia surumise kohta koolidesse riikliku arengukava raames.
Helle-Moonika Helme: “Hea minister! Te olete öelnud – haridusministrina just nimelt –, et inimesel ei ole ainult kaks sugu – mees ja naine –, vaid neid sugusid võib olla rohkem, teie sõnul ka 20 ja üle selle. Meie tegelikult teame, et see nii ei ole. See jutt mingitest sotsiaalsetest ja tunnetuslikest sugudest on üks inimsusevastane transideoloogia haige diktaat normaalse maailma üle, ja see varsti ei ole enam vaieldav.
Muu maailm hakkab sellest õudusest tasapisi välja tulema. Mitmed lääneriigid on mitmed viimastel aastatel hakanud selliseid ideoloogilisi programme tagasi tõmbama, sest seal on aru saadud, et see sandistab inimesi, noori ja lapsi. Kui ühiskond tahab ellu jääda, siis tuleb kogu see inimsusevastane ja väärakas transideoloogiate juurutamine ära lõpetada. Kahjuks on selle käigus sandistatud vaimselt ja füüsiliselt juba mitu põlvkonda noori, neid elusid me ei saa kunagi täielikult tagasi.
Nüüd tuli meie Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium välja mingi LGBTIQ inimeste heaolu eelisarendamise edendamise riikliku tegevuskavaga. Suurema osa nende tegevuste elluviimise eest on vastutajaks HTM ja Harno, mille kaudu hakatakse meie noorte ja laste peal seda vaimset sandistust heaolu sildi all ellu viima. Samuti luuakse pidev rahastusmudel läbi Sotsiaalministeeriumi ja Tervisekassa, mis hakkab võimaldama ja soodustama soolise ülemineku sildi all laste ja noorte füüsilist sandistamist. Ja siis veel hakatakse sundkoolitama ametnikke, et nad peaksid LGBTIQ inimestele pakkuma parimaid tingimusi igal pool üle välja.
No kas meil tõesti millegi muuga siin riigis tegeleda ei ole, kui haigete ideoloogiate ühiskonnale pealesurumisega? Ja ajal, kui pered, puuetega inimesed, haiged, vanurid ja ka täiesti tavalised tööinimesed, kes teie olematu toetusega valitsuse tegevust rahastavad, kannatavad toimetulekuraskuste all. Nad peavad igapäevase ellujäämise nimel mitmel töökohal rabama ja samal ajal nägema, et nende arvelt heldelt rahastatakse igasuguseid LGBTIQ inimesi, transude soovahetusoperatsioone. Ja mitte ainult – see jõle normaalsuse väänamise ideoloogia tahetakse viia ka meie laste ja noorteni, nii et enne, kui see jäledus lõppenud on, saadakse ikka võimalikult paljud meie lapsed ja noored ka vaimselt ja füüsiliselt ära sandistatud. Miks te seda teete?”
Haridusminister oskas vaid rääkida ühiskonna väidetavast lõhestamisest ja ühsikonnagruppide vastandamises küsija poolt.
Täiendava küsimusena küsis Helle-Moonika Helme: “Ega siit polnudki midagi muud oodata, et see vastus selline tuleb ja ega meie ei vastanud, vaid teie vastate, sest teie lõhestate ühiskonda just nimelt sellega, et võtate ühtedelt ressurssi ära – noh, ressurssi on ju vähe – ja antakse teistele. Just nimelt, enesetappe ongi väga palju nende noorte ja laste hulgas, keda see ideoloogia on ära sandistatud. Sellest ma ju räägingi, et kuhu me minemas oleme. Ja mind ikka hämmastab, kuidas igasuguse ühiskondliku toetuseta valitsus peab õigeks suunata sedasama piiratud riikliku ressurssi, millest mul juttu oli, eraldi tegevuskavasse, mis tegelikult puudutab väga väikest osa elanikkonnast, samal ajal kui enamik inimesi tõepoolest ootab riigilt abi eelkõige toimetuleku, tervishoiu ja julgeoleku tagamisel. Samuti on täiesti selge, et selline identiteedipõhine eelisarendav tegevuskava suurendabki just nimelt seda ühiskondlikku polariseerumist ja selle kaudu ka usaldamatust riigi suhtes.
Aga tuleme nüüd valdkonda, mida kureerib HTM ehk koolid. Miks peab riik looma eraldi ideoloogilise tegevuskava ja viima selle muu hulgas koolidesse olukorras, kus õpetajate koormus on niigi üle mõistuse suur, õpetajate puudus epideemiline ja eestikeelsele õppele üleminek on niigi kogu koolisüsteemi tõsise pinge alla pannud? Miks paneb riik sellises olukorras koolidele ja õpetajatele täiendava ideoloogilise koormuse, selle asemel et keskenduda hariduse põhifunktsioonile, õpetamisele ja hariduse kvaliteedile?
Siis veel üks väga oluline küsimus tegelikult. Kuidas tagatakse lapsevanematele reaalne õigus otsustada ja sekkuda, kui nad ei pea õigeks maailmavaateliste või ideoloogiliste teemade käsitlemist oma laste hariduses? Kuidas saavad need lapsevanemad, kes ka meil siin Eestis jagavad USA presidendi seisukohta, et on ainult kaks sugu, mees ja naine, tagada, et nende lastele ei õpetataks koolis midagi muud? Millised konkreetsed valikud ja õiguskaitsevõimalused on lapsevanemal siis, kui ta leiab, et kool on astunud üle hariduse piiride? Ja kas lapsevanemal on praktikas õigus öelda ei või on see tegevuskava koolidele ja lapsevanematele sisuliselt kohustuslik?”