31.05.2023
EKRE Riigikogu saadik Helle-Moonika Helme.
Kõlab kui väljavõte NLKP pleenumist või riikliku plaanimajanduse päevaraamatust. Kuid nii võib lühidalt kokku võtta uue valitsuse teerullipoliitika. Selle teerulli starti nägid viimase kahe nädala jooksul need, kes on poliitika vastu huvi tundnud ning kes jälgisid Riigikogus toimuvat. Tunda seda saavad aga oma nahal kõik – nii need, kes vaatasid ja kaasa elasid kui ka need, kel igapäevase leiva teenimise kõrval pole aega end toimuvaga kurssi viia.
Valitsuse poolt kavandatavad maksumuudatused, maksutõusud, ühiskonna alustalade ideoloogilised raputused ja riigi eriplaneeringutega kehtestatav rahvast ja rahva arvamusest ülesõitmine saavad tabama meid kõiki. Erakondlikust kuuluvusest ja valimistel toetamisest või mittetoetamisest hoolimata.
Mõni võib küll arvata, et Riigikogus opositsioonist jõhkralt ja seadusevastaselt üle rullimine ning obstruktsiooni jõuga ära lõpetamine on hea. Aga sellel on sügavad ja väga traagilised järelmid demokraatliku riigi toimimise seisukohalt. Meie taasiseseisvusaeg on olnud piisavalt pikk, et kinnistuksid tavad ja kord, mis annavad teekaardi ette kõigile poliitilistele jõududele, kes soovivad jätkata demokraatlikke traditsioone ning järgida tasakaaluka parlamentarismi põhimõtteid, mille vundament on läbirääkimisvalmidus, kompromiss ja kõigi valijate huvide järgimine. Nüüdsest on kahjuks see reeglitepärane maailm läbi ja lõppenud. Ja justnimelt nende poliitiliste jõudude kindlate kätega tehtult, kes kogu aeg ise on jutlustanud reeglitepärase maailmakorra olulisusest. Ja edasine on juba anarhia, kus omavoli eest pole enam keegi kaitstud.
Siiski tundub, et aina rohkem inimesi hakkab aru saama, et pole normaalne, kui üks väike seltskond kasutab valimistel saadud mandaati selleks, et kehtestada hoogtöö korras, läbimõtlematult ning kellegagi kokku leppimata oma poliitilist agendat, millele pole ei küsitud ega saadud valijate heakskiitu.
Irooniline on ka see, kuidas seesama seltskond, kes sai võimule hirmutades ja paanikat külvates süüdistustega teiste suunal, et oi, kuidas nad hakkavad tegema seda ja toda, teevad seda kõike nüüd ise. Häbenemata, küüniliselt, ülbelt ja rind puhevil – meie teeme, sest me võime!
Ja teeme selle kõik ära nelja aasta asemel kahe aastaga! Eks ole. Kui keegi veel siiani arvas, et Eesti rahvusriik hävitatakse nelja aasta jooksul ja äkki saab siin veel midagi teha, et seda tõkestada, siis valitsus lükkas oma hävitustööle jõulise käigu sisse ja teatas, et kõik peab saama tehtud kahe aastaga, sest aega ei ole.
Aega milleks? Inimeste lõplikuks tasalülitamiseks? Ettevõtluse ja rahvusliku majanduse lõplikuks hääbumiseks? Maaelu ja maakoolide, arstiabi kättesaadavuse lõplikuks kaotamiseks? Ideoloogiliselt moraalitu ja inimsust hävitava elukorralduse sisseseadmiseks? Inimestelt nende autode ja kodude sundvõõrandamiseks?
Vaadates selle valitsuse tegemisi, tundub tõepoolest, et nende fantaasial polegi enam piire, iga päev kuuleme üha uutest jaburatest plaanidest. Mis kahjuks ei ehita midagi üles vaid lammutavad, raputavad ühiskonda ja hävitavad meie senist elukorraldust.
Kõige sellega käib kaasas ka mõõdutundetu valetamine. Ei tunta siin mingeid südametunnistuse piinu, et eile ütlesin nii ja täna ütlen naa. Mis siis? Ma pole täna see, kes ma olin eile ja homme pole see, kes olin täna. Normaalne ju. Kõik on lubatud, sest muidu tuleb mingi ike. Või Putin. Või maailmalõpp, kliima sureb ja suvi tuleb kuum ja talv külm. Või oli see vastupidi? Vahet pole. Hirmukülv on oluline, tasakaalus eelarve põhiline.
Laenu ei tohi võtta, makse peab tõstma. Mis siis, et need riigid, keda me endale kogu aeg oleme eeskujuks seadnud, on kõike täpselt vastupidi teinud. Võtnud laene, investeerinud seda raha inimeste heaolusse ja toimetulekusse, suunanud infrastruktuuri ja rahvusliku majandusse. Natuke on tõstetud ka makse, aga kuna see on käinud koos üleüldise heaolu tõusuga, siis pole keegi sellest suurt kannatanud. Ja erinevalt meist, kus tasakaalus riigieelarve on religioon, elavad teistsuguse finantspoliitikaga riikides maailma kõige õnnelikumad inimesed. Meil aga on inimesed õnnetud, stressis, depressioonis ja vaimse tervise hädad suurenevad iga päevaga, abi saamise võimalus aga väheneb iga päevaga.
Meil on Reformierakonna valitsemise all käinud ja käimas tõeline tagurpidi antsla. Tasakaalus eelarvepoliitika juurutamisega pole saavutatud muud kui vaid üleüldine kidumine, riigi ülesehitamise asemel on kasinuspoliitikad toonud kaasa kokkutõmbumise. Rahvas on mööda maailma laiali jooksnud ja jooksmas, asemele on tulnud ja tuuakse suuresti neid, kes saavad ja jäävad koormaks meie sotsiaalsüsteemile. Luuakse veel viimaseid aegu eksisteeriva rahvusriigi nime all juurtetut ja kirevat massi, mis lahjendab meid oma ajaloolisel kodumaal tilgaks nimetus globaalses maailmameres.
Võiks ükskord aru saada, et Ülemiste City 15 minuti linnak ja Tallinna kesklinna ärimajade tornid ei ole veel kõigi Eesti ning kinnisvarahindade raju tõus ei tähenda, et oleksime mingi Monaco.
Bolt ja Wolt ei tee peale ühe perekonna kedagi rikkaks, vaid juurutab massidesse laiska ja rämpstoitu manustavat elustiili. Vikerkaarelipp välisministeeriumil tõstab meid maailmakaardile võrdsetena ennasthävitavate dekadentlike ideoloogiliste võuklejate ridades ja vihase õhinaga abielu ja muid ühiskondlikke alusväärtusi lammutavad naispoliitikud on ilmselt ajastu märk, mida peame hiljem ilmselgelt kahetsema ning häbenema.
Kui meid rahvuse ja riigina siis enam alles on.
Helle-Moonika Helme, Riigikogu liige (EKRE)