Hendrik Toompere: kui sind hakatakse Kaabuks nimetama, siis on päris keeruline mõnes kohas tööd saada – see meenutab riiki, millest me pääsesime

Näitleja ja lavastaja Hendrik Toompere rääkis Maalehele, et niipea, kui kusagil sõna võtad, tekib kohe tohutu hulki vaenlasi, justkui oleks vikatiga heina niites herilasepesasse sattunud.

„Ma ei kahtle oma seisukohtades ja arvamustes, kui neid esitan, aga … see on tüütu, kui sa näed kurjasid ja rumalaid reaktsioone. Pead ära jooksma nii, et kummikud lendavad jalast. Ma tahaks rahulikult olla, rääkis ta, kuid lisas samas, et kui ta postitab oma mõtted Facebooki, siis kirjutab oma mõtted üles, laseb neil avalikult paar tundi olla ja siis tõstab selle teksti ainult endale nägemiseks kõrvale, käsitledes sotsiaalmeediat oma mõttepäevikuna.

„Ma saan 55, ei ole enam päris poisike. Ma ei taha endale enam mingeid asjatuid sekeldusi kaela,“ lisas ta. Ta peab imelikuks, et ühiskonnas on äkki hakatud vajama kataloogimist, vajama inimestele konkreetse sildi külgeriputamist.

Ta rääkis, et pärast taasvabanemist oli tegelikult selline mõnus ja lahe aeg, kuid sotsiaalmeedia on asju muutnud. Seal on kaks külge – annab võimaluse kaasa rääkida neil inimestel, kellel ehk selleks muud võimalust ei ole, aga annab ka võimaluse mõttemaailm kaklusklubi tasandil üles ehitada.

„See, mis sünnib sotsiaalmeedias, hakkab inimesi füüsiliselt puudutama. Inimese maine muutub. On võimalik sildistades mainet muutma hakata. Ja siis tekivad üleüldises foonis raskused. Kui sind hakatakse Kaabuks nimetama, siis on päris keeruline mõnes kohas tööd saada. Mõeldakse, et see on ju see… Karm asi, meenutab seda aega ja riiki, millest me pääsesime, kui Nõukogude Liit lagunes,“ mõtiskles teatrimees, kes peab end konservatiiviks.

„Me pääsesime ideoloogilisest survest. Pääsesime sellest, mida võisime ja mida ei võinud rääkida. Stalinist ja Brežnevist anekdooti rääkides võis vangi sattuda. Ja 20 aastat meil sellist asja ei olnud. Kunstiinimesed isegi arutasid, et jama, ei ole kellegi vastu sõdida. Pole vaenlast. Ideoloogilist seina on hea peksta, see ei hakka vastu. Ideoloogiline sein oli pehme, amorfne, aga nüüd on see muutunud. On muutunud nii, et kui sulle migratsioon ei meeldi ja sa selle välja ütled, võid vangi minna. Meil veel nii ei ole, aga Inglismaal on see juhtunud.“

Tema sõnul on sõna vabadus tegelikult ära võetud – kehtestatakse üks ideoloogia ning see, mis teemadel tohib ja mis teemadel ei tohi rääkida.