03.12.2019
Henn Põlluaas
Riigikogu spiiker Henn Põlluaas pidas üleeile kõne Balti Assambleel Riias. Avaldame selle kõne lühendatult. „Läänemere regiooni geograafiale ja meie lähiajaloole mõeldes mõistame me üksteist tihti juba poolelt sõnalt. Meie riigid on vabad ja demokraatlikud, meie keeled ja kultuurid kestvad, ja me oleme oma usaldusväärsed partnerid oma sõpradele ja liitlastele,” alustas ta oma kõnet, mis pühendatud NATO temaatikale ja Balti riikide koostööle.
Henn Põlluaas: “Viimastel päevadel on nii meie rahvuslikus meedias kui ka rahvusvahelises inforuumis väga palju räägitud riigikaitsest. Igaüks meist on pidanud oma valijatega kohtudes vähemalt ühel korral vastama küsimusele: kas me oleme kaitstud? Lihtne vastus sellele oleks: jah, paremini kui kunagi varem, kuid me teame, et keerulistele küsimustele tegelikult lihtsaid vastuseid pole.
Elame kiiresti globaliseeruvas maailmas. See, mis toimub kaugete maade ja merede taga, mõjutab meid vahetult varem või hiljem. Üha sagedamini oleme tunnistajaiks olukordadele, kus mõni riik hülgab rahvusvahelise õiguse normid ja ründab teist suveräänset riiki. Sellisele omavolile ei tohi reageerimata jätta, seda ei tohi unustada ega pisendada. Ühele järeleandmisele kipuvad varem või hiljem järgnema teised.
Krimmi anneksioonist ja Venemaa agressioonist Ida-Ukrainas on möödunud napp viis aastat. Ometi pole lahendamata kriis, jätkuv sõjaolukord ja inimõiguste rikkumine olnud piisavaks takistuseks Venemaa naasmisele ENPA täisliikme kohale. See järeleandmine murendab meie endi poolt heaks kiidetud rahvusvaheliste inimõigusnormide usaldusväärsust ja seeläbi ka veendumust, et ülejäänud kokkuleppeid järgitakse.
Muretsemiseks on põhjust. 2015. aastal peatas Venemaa Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingus osalemise. Tänavu juunis teatas Putin, et peatab keskmaa tuumajõudude leppe täitmise. Sellises olukorras on Lääs sunnitud keskenduma vastumeetmetele.
„Si vis pacem, para bellum“, kui soovid rahu – valmistu sõjaks, ütlesid roomlased. Meil – Eestil, Lätil ja Leedul – kunagi olnud kahtlust selles, et geograafiline naabrus seab me riigikaitsele kõrgendatud nõudmisi. Riikidena oleme teinud erinevaid valikuid, muutes ning kohandades neid vastavalt julgeolekukeskkonna muutumisele.
Eesti otsustas laiapindse riigikaitse kasuks, milles on olulisel kohal Eesti kodanike riigikaitses osalemise kohustus ehk kaitseväekohustus. Läti ja Leedu valikud on teised, kuid eesmärk on meil ühine: mitte üksnes konflikti võitmine, vaid selle heidutuse teel ärahoidmine. Meie vastupanu usaldusväärsus ja heidutuse tõhusus sõltub iseseisva kaitsevõime arendamisest ning olulisel määral ka koostööst liitlaste ja partneritega. Meie riikide omavaheline kaitsekoostöö ei saa kunagi liiga tihe olla. Samas on sellel väga oluline väljapoole suunatud mõõde.
Rahvusvahelist õigust eirava ja agressiivse naabri kõrval on meie suurim julgeolekugarant NATO liikmelisus ning me ei nõustu Macroni väitega, mille järgi NATO olevat ajusurmas. Seda tõestab ka teiste liikmesriikide juhtide kriitika sellistele väitele ja kinnitused, et NATO kaitseb reservatsioonideta kõikide oma liikmesriikide, sealhulgas Balti riikide, julgeolekut ja suveräänsust. NATO võimekus kaitsta oma liitlasi tähendab aga ka meie endi jätkuvat panustamist enda iseseisva kaitsevõime arendamisse. Ennetamaks Venemaa võimalikku soovi katsetada NATO Artikkel 5 toimimist Balti regioonis, kus täna puudub Venemaaga tasakaal tavarelvastuse osas, tuleb koostöös liitlastega lahendada meie õhu-, mere-, ja rannikukaitse küsimused, suurendada liitlasüksuste kohalolu, eelpositsioneerida siia vajalikku kaitsetehnikat jne. Teha on veel palju.
Balti riikide jaoks jääb jätkuvalt oluliseks koostöövõimekuse arendamine meie heade partneritega NATOs. Alates 2019. aasta oktoobrist asub 500-liikmeline USA üksus Leedus, kuhu jäädakse pooleaastaseks rotatsiooniks. See on väga oluline areng kogu regiooni heidutus- ja kaitsehoiakut silmas pidades. Igal Balti riigil on oma kahepoolse kaitsekoostöö plaan USAga ja nende rakendamisel tehakse omavahelist koostööd. Eesti, Läti ja Leedu on igal tasandil ja väsimatult rõhutanud atlandiülese suhte tähtsust. Jääme sellele kindlaks ka edaspidi.
Elame Läänemere piirkonnas, ühes maailma edukamas ja kiiremini arenevas regioonis. Viimasest suurest sõjast eraldab meid kolmveerand sajandit, okupatsiooni lõpust 28 ja Vene vägede lahkumisest 25 aastat. Toona sündinud lapsed on tänaseks noored teotahtelised täiskasvanud. Nad kasvasid teades, et tulevik on kindel ja rahulik kuni Venemaa agressioon Gruusia vastu 2008. aastal Läänemaailma illusiooni stabiilsest naabrusest purustas.
Nende jaoks, kes eelistasid Gruusias toimunut tähelepanuta jätta, sai uus olukord vältimatult selgeks 2014. aastal pärast Venemaa poolt toime pandud Krimmi anneksiooni ja Ida-Ukraina ründamist. Nüüd jälgime reaalajas interventsiooni Süürias ning sündmuste arenguid Aafrikas.
Alustasin tõdemusest, et oleme üleilmselt omavahel seotud rohkem kui kunagi varem. Meie panus rahvuslikku, piirkondlikku ja liitlas-julgeolekusse algab igaühe teadlikust vastutusest demokraatia ja õigusriikluse arendamisel ja kaitsmisel.”
UU