26.04.2018
Henn Põlluaas peab Eesti välispoliitikat selgrootuks ja Brüsselile järelekiitvaks.
Eesti ei vaja täitmata töökohtade jaoks võõrtööjõudu, sest see muudab Eesti igaveseks mahajäänud ja vaeseks võõrrahvastikuga täidetud riigiks, leiab EKRE aseesimees Henn Põlluaas.
Seoses konkurentsivõimetute palkadega on Eestit tabanud enneolematu väljaränne. Siit on lahkunud ligikaudu 10% meie tööjõust ja lahkumine jätkub. Seoses sellega on kasvanud teatud erakondade (Reformierakond ja sotsid) ning ettevõtlusringkondade surve võõrtööjõu sissetoomiseks. See on äärmiselt lühinägelik ja vastutustundetu seisukoht, sest tegelikult me ei vaja võõrtööjõudu. Meil on juba täna kolmandik elanikkonnast välispäritolu isikud, kes toodi Eestisse nõukogude ajal, samuti töörände raames. Küsige endalt, kas see oli probleemi lahendus või tekitas hoopis uusi probleeme.
Miks me ei panusta enda inimestesse? Ainuüksi töötuid on Eestis enam kui kaks korda rohkem kui vabu töökohti. Inimesi, kes võiksid Eestisse naasta, on üle saja tuhande inimese. Meil on enam kui 30 000 noort, kes ei õpi ega tööta. Pensionäride, kellest 48 000 juba töötavad, ja õpilaste-üliõpilaste tööhõivet on võimalik paindlikuma ja soodsamaid töötingimusi loova seadusandluse läbi oluliselt tõsta. Töötuna on registreeritud ligi 31 000 inimest. Kokku annab see tööjõureserviks ligi 200 tuhat inimest. Seda on enam kui kümme korda rohkem kui Eestis on täitmata töökohti (ligi 13 000) ja lähemate aastate jooksul juurde tekiks, eriti, arvestades tootmise ja ettevõtluse tehnoloogilist arengut, mille käigus väheneb töökäte vajadus drastiliselt.
Me ei vaja võõrtööjõudu. Meie eelis on hea haridus, peame viima pakutava hariduse, majanduse ja ühiskonna huvid paremini vastavusse, endisest enam tuleb toetada ümber- ja täiendõpet. Vajalik on bürokraatia vähendamine, töö tõhususe kasvatamine, tooraine müügilt (näit. puit) ja odavalt allhanketöölt üleminek kallima lõpptoodangu valmistamisele, juhtimise ja turundamise kvaliteedi tõstmine, innovaatilise, teadusele põhineva majanduse arendamine, tööde automatiseerimine, robotiseerimine, digitaliseerimine jne.
Ja loomulikult sellega seotud tegevuste ja investeeringute toetamine ja välisturgudele mineku aitamine nii know-how, vahendamise kui finantsvahenditega riigi poolt.
Valitsused on paraku eelistanud Eesti majandusse panustamise asemel aidata sadade miljonite kroonidega hoopis meist rikkamat Kreekat. Riiklik abi meie majandusele, teadusele ja ekspordi suurendamiseks on peaasjalikult vaid verbaalne ja iseennast kiitev, kuid teadlastel ja ettevõtjatel, eriti väikeettevõtjatel, kes moodustavad meie majandusest enam kui üheksakümmend protsenti, on sellest vähe abi. Me peame tegema kõik, et enda inimesed koju tagasi tuua. Loomulikult kuuluvad siia nimistusse veel rahva tervise, elukvaliteedi ja eluea tõstmise küsimused ning palju muud, mille väljatoomine nõuab eraldi ja põhjalikumat käsitlust. Kuid kindlasti peab majandus- ja ettevõtlussektor kõigesse sellesse ka enda panuse andma, sest filosoofia “riik andku, riik garanteerigu, riik tehku, riik vastutagu” ei ole toimiv.
Palju räägitakse IT-spetsialistide sissetoomisest. Jääb arusaamatuks, miks ei võiks kõrget palka saada Eesti päritolu inimesed või internetiajastul ei saaks välismaalastest IT-inimesed teha Eesti ettevõttele tööd enda senises elukohas. Arvutiga on võimalik töötada kus iganes, tingimusel, et on olemas internetiühendus. Sisuliselt saadab minister Palo aga kõigile eestlastele sõnumi: me eelistame välismaalasi omadele, teie asi on minna välismaale või töötada miinimupalga eest. Samas võiks programmi 8 miljonit, mis kava kohaselt on ette nähtud võõrtööjõu Eestisse toomise toetamiseks, suunata hoopis siinsete inimeste IT-alasesse haridusse, millest tekiks reaalne ja pikaajaline kasutegur Eesti ühiskonnale.
Kuigi seadus määrab Eesti sisserände kvoodiks ligi 1300 inimest aastas, on sellele tehtud kaheksateist erandit, mis võimaldab juba täna tuua kolmandatest riikidest Eestisse massiliselt võõrtööjõudu pea igasuguste piiranguteta. Vabalt võivad tulla siia inimesed ka Euroopa Liidust, USA-st, Kanadast ja Jaapanist, kus elab kokku ligi miljard inimest. Kvoodi suurendamisest või veelgi rohkemate erandite tegemisest rääkimine on äärmiselt vastutustundetu.
Ainuüksi 2016. aastal registreeriti Eestis 7276 uut välispäritolu isikut, kellest suurem osa saabus just kolmandatest riikidest, näiteks (Venemaa 899), Valgevene (137), Ukraina (1249). Eksootilisemad maad, kust samuti suurel hulgal tuldi, on Türgi (80), Süüria (66), Pakistan (46), Nigeeria (132), Mehhiko (32), Korea (44), Kazastan (30), Iraak (32), India (108), Hiina (76), Gruusia (97), Bangladesh (79), Aserbaidžaan (40), Afganistaan (22) jne. Tegelik arv on veelgi suurem, sest antud statistika ei kajasta välismaalasi, kellel on kunagi olnud Eestis elukoht, kuid kes on vahepeal Eestist lahkunud ja kes pöördusid tagasi 2016. aastal. 2017. aastal olid arvud veelgi suuremad. Lisaks illegaalsed töötajad, kelle hulk on aastast-aastasse kasvanud ja nn renditööjõud, kelle üle puudub samuti igasugune kontroll, eriti pärast seda, kui kaotati viisakohustus Ukrainale. Siseminister Anvelti arvates tuleb renditööjõudu Eestisse ligi 5000 inimest aastas.
Iseseisvuse taastamise ajal oli massiimmigratsiooni peatamine meile eluküsimus, sest hakkasime jääma vähemuseks omaenda kodumaal. Täna aga näeme mõnede poliitringkondade ja teatud ettevõtjate sihikindlat tegevust migratsioonipiirangute lõdvendamisel. Selliste tendentside jätkudes, moodustavad uussisserännanud 10-15 aastaga juba Tartu suuruse linna jagu inimesi ja nõukogudeaegsed hirmud võivadki tõeks saada. Me ei ole suutnud nõukogude aegseid migrante integreerida, uussisserändajaid, keda siis ootab ees nende oma keeleruum, ei suuda ammugi.
Meile räägitakse, et iga sisse toodud immigrant ja võõrtööline loob juurde uusi töökohti. Väga võimalik, kuid keegi ei põhjenda, miks on meil vaja uusi töökohti juurde luua, kui me niikuinii vaevleme tööjõupuuduse käes? Järjekordsete uute sisserännanute teenindamiseks? Selles olukorras on ainus loogiline järeldus lihtne – mida suurem innovatiivsus majanduses ja riigijuhtimises ning mida suurem on tööviljakus, seda väiksem on vajadus inimkäte järele. Ei ole vaja nii suuri ametkondi ja ministeeriume. Ei tohi jääda odava välistööjõu ja väikese lisandväärtusega majanduse lõksu, mis muudab Eesti igaveseks vaeseks ja tehnoloogiliselt mahajäänud arengumaaks. Me peame kasutama olukorda ära, et arendada enda ettevõtlus konkurentsivõimeliseks.
Teadlased (Puur, Eamets, Valge) tõestasid statistikale, teiste riikide kogemustele ja analüüsidele tuginedes Siseministeeriumi sisserände töögrupis, et sisseränne kinnistab odavale tööjõule suunatud majandusstruktuuri, põhjustab palkade vähenemist, tööpuuduse ja varimajanduse kasvu, suurendab lõimumisprobleeme ja kuritegevust, mis omakorda hoogustab eestlaste väljarännet jne. Ka sisserännanud vananevad ning varsti tuleb tööturult väljunud ning pensionit ja sotsiaaltoetusi saama hakkavate võõrtööliste asemele sisse tuua üha uusi inimesi. Kvoodisüsteemist ei tohi loobuda, kinnitasid teadlased, probleemid lahendab sündivuse ja tagasirände soodustamine ning tehnoloogilisest arengust tingitud töökäte vajaduse vähenemine. Ennustatakse, et 25 aasta pärast väheneb maailmas seoses tehnoloogia arenguga töökäte arv majanduses poole võrra. Kui tahame jõuda järgi arenenud riikidele, tuleb harjuda mõttega, et meil ei olegi tulevikus niipalju töökäsi vaja kui täna. Tuues neid täna sisse, jäävad nad esimesena töötuteks ja meie sotsiaalsüsteemi kurnama. Paraku teadlasi ei kuulata.
Soovi taga tuua Eestisse võõrtööjõudu on lühinägelik soovimatus minna kaasa tehnoloogia arenguga ja selle juurutamisega. Ettevõtjad, kes survestavad riiki suurema võõrtööjõu kasutamise suunas, ei taha panustada innovatsiooni, uue tehnoloogia ja masinapargi arendamisse või palkade tõstmisesse, et meie endi inimesi palgata ja siin hoida, sest kasulikum on odavat tööjõudu sisse tuua. Kas see on aga Eestile kasulik? Meile räägitakse spetsialistidest, kuid statistika näitab, et Eestisse saabuvad töörändajad on peamiselt nn sinikraed, kes asuvad madala palga eest tööle põhiliselt ehitusse, töötlevasse tööstusesse ja teenindusse, vahetades välja meie endi madala palga tõttu välismaale tööle lahkunud inimesi.
Sisseränne paneb Eesti madala palga lõksu, ei soodusta innovatsiooni, tehnoloogilist arengut ega meie oma inimeste tagasipöördumist. See muudab Eesti igaveseks mahajäänud ja vaeseks võõrrahvastikuga täidetud riigiks. Kas seda soovitaksegi?
Henn Põlluaas,
EKRE aseesimees