22.11.2023
HENN PÕLLUAAS
Kui poliitikul vaidluses vettpidavad argumendid otsa saavad, siis hakkab ta vastaspoolt süüdistama fašismis, natsismis, putinismis või kremlimeelsuses. Viimati võisime selles veenduda sel nädalal riigikogus, kus peeti debatti selle üle, kas Eesti peaks maailma esimese riigina algatama Vene külmutatud varade konfiskeerimist Ukraina kasuks.
Loomulikult ei läinud kaua, kui Margus Tsahkna ja välisministeeriumi plaani kritiseerijaid süüdistati vene asja ajamises. Delfi veergudel jätkab sama rida Tsahkna parteikaaslane Igor Taro, kes tirib riigikogu saadikute üksikuid lauseid kontekstist välja ja tõlgendab neid meelevaldselt ning pahatahtlikult nagu Nõukogude aja poliitiliste repressioonide üks juhtkujusid Andrei Võšinski.
Sama meetodit kasutades võiksin ma jõuda järeldusele, et Igor Taro, kes on oma kõrghariduse omandanud Moskva riiklikus ülikoolis ja kel on venelannast abikaasa, haub vandenõud kogu Setomaa üleandmiseks Venemaale. Sellel tasemel ei ole väärikas vaielda, liiatigi on kõigil riigikogu stenogrammide lugemise võimalus olemas.
Kui välisministeeriumi plaani kritiseerimine on märk kremlimeelsusest, siis on meil Eesti 200 poliitikute määratluse kohaselt kremlimeelsed ka advokaat Jüri Raidla, rahvusvahelise õiguse ekspert Lauri Mälksoo, õiguskantsler Ülle Madise. Ka nemad on juhtinud tähelepanu Vene külmutatud varade konfiskeerimise võimalikele tagasilöökidele.
Pole kahtlustki, et Venemaa on agressorriik ja peab kõik sõjakahjud kompenseerima. Samamoodi peavad vastutama sanktsioonide all olevate külmutatud varade omanikud, olgu see Vene riik, ettevõtjad või eraisikud. Kõige loogilisem on neid varasid kasutada Ukraina ülesehitamiseks.
Paraku on välisministeeriumi vastav eelnõu toores ja ei kannata õiguslikust küljest ega tulemite osas kriitikat. Jah, Haagis on rahvusvaheline register, kus on tõendatud sõjakahjud registreeritud, Ukrainal on õigus saada kompensatsiooni ja meil on tahe selle kättesaamisel aidata, kuid meie edasised sammud on põhjalikult läbi mõtlemata.
Kui välisministeeriumi plaani kritiseerimine on märk kremlimeelsusest, siis on meil Eesti 200 poliitikute määratluse kohaselt kremlimeelsed ka advokaat Jüri Raidla, rahvusvahelise õiguse ekspert Lauri Mälksoo, õiguskantsler Ülle Madise.
Mitmed eksperdid, sealhulgas Jüri Raidla, Ülle Madise ja Lauri Mälksoo on probleemidele tähelepanu juhtinud, öeldes, et mehhanism, kus me konfiskeerime Vene oligarhide vara, andes neile vastu tõendi, mille alusel nad saavad nõuda hüvitist Venemaalt, ei ole kooskõlas põhiseaduse §-s 32 sätestatuga, mille kohaselt, esiteks on igaühe vara võrdselt kaitstud, ja teiseks, ei tohi võtta ära kelleltki tema vara ilma kohese õiglase hüvitiseta.
Meie võime teha Ukrainaga ükskõik milliseid kokkuleppeid, aga see ei maksa Venemaa silmis midagi. Kui me Vene külmutatud varad ühel või teisel viisil ära võtame, ettemaksuks Venemaa sõjakahjude kompenseerimisele, siis see ei tähenda, et nendel inimestel ja ettevõtetel tekiks nõudeõigus Venemaa kui agressori vastu. Nende nõudeõigus, mida me varem või hiljem peame kompenseerima, tekib nii Eesti kui rahvusvahelise õiguse järgi Eesti riigi vastu. Venemaa ei ole mitte iialgi enda sooritatud kuritegude eest vastutanud ega tehtud kahjusid kompenseerunud. Kindlasti ei tee ta seda ka meile ega neile isikutele.
Sama meelt, et Venemaa peab vastutama, on Euroopa Liit, G7 ja enamik riike. Ometi on vastavate mehhanismide väljatöötamine toppama jäänud. Seda mitte tahte, vaid just õiguslike probleemide tõttu. Küsimus ongi ju selles, et me ei pane selliselt vastutama mitte Vene riiki – selle seaduse järgi ei maksa Venemaa mitte ühtegi senti kompensatsiooniks Ukrainale ega kellelegi teisele.
Kui meie konfiskeerime külmutatud varad sanktsioonide alla pandud ettevõtetelt ja isikutelt, siis tekib nendel otsene nõudeõigus Eesti Vabariigile. Jääda ootama, et Venemaa seda hakkab kompenseerima, on äärmiselt naiivne. On ootuspärane, et Venemaa hakkab meile kätte maksma, konfiskeerides samamoodi meie ettevõtete ja inimeste varad. Lääs ei ole ju tulnud kaasa mitte tahtmatusest, vaid nad ei ole seda mehhanismi suutnud välja töötada õiguslikel põhjustel. Välisminister Tsahkna tahab teha Eestist teha esimese Matrossovi, kes dzotile viskub…
Küsisime riigikogus välisministrilt, milliseid konkreetseid vastusamme ja kättemaksu võiks oodata Vene Föderatsiooni poolt riigiduuma kaudu aga ka valitsuse ja ka laiemalt vastuseks meie poolt arutatavale seadusele. Eesti riigil, ettevõtetel ja eraisikutel on seal endiselt märkimisväärselt varasid, mida Kreml võib kättemaksuks konfiskeerida. Lisaks muud võimalikud vaenulikud sammud ja aktid, mille kasutamises Kremli poolt ei tasu kaheldagi.
Tsahkna vastas, et meie oma väärtuspoliitikas ei lähtu sellest, mis võiks olla Vene poole vastus. Ükski valitsus ega riik ei tohi käituda nii lühinägelikult ja vastutustundetult. Loomulikult tuleb kõik, ka võimalikud negatiivsed järelmid arvesse võtta ja end nende vastu kindlustada, mitte hõisata, nagu Taro istungil, et loome aga pretsedendi ja kõik, kes vastu hääletavad on sanktsioonide vastu ja putinistid.
Täiesti ühemõtteliselt on selge, et Venemaa on agressorriik ja peab saama karistuse, nii nagu ka Venemaa juhtfiguurid. Paraku ei vii Tsahkna ja välisministeeriumi plaan meid selle eesmärgi saavutamisele lähemale.
Mida Eesti riik tegema peaks? Olgem valjuhäälsed nõudmaks rahvusvahelise mehhanismi väljatöötamist, pakkugem oma abi, võtkem rohkem aega asja läbimõtlemiseks, täiustagem seda mehhanismi ja kehtestagem selle üheskoos teiste riikide ja Euroopa Liiduga.
EKRE on alati toetanud Ukrainat ja olnud putinliku Venemaa ning selle agressioonipoliitika vastu. Me soovime Ukrainat toetada sisuliselt, mitte loosungitega. Muuseas, valitsuskoalitsioon, sealhulgas Eesti 200, ei näe probleemi selles, et Eestisse koonduvad Ukraina desertöörid, kellel Ukraina president on keelanud riigist lahkuda. Neid, 18-60 aastasi mehi, kellest osa on mobilisatsioonikohustusest vabastatud, on Eestis juba ligi 10 000. Meie näeme selles Ukraina kaitsevõime kahjustamist.
Henn Põlluaas (EKRE), Riigikogu liige