28.09.2020
Henn Põlluaas
Riigikogu esimees Henn Põlluaas avaldab „Estonia” traagilise huku aastapäeval sügavat kaastunnet kõikidele hukkunute lähedastele ja sõpradele ning kordab oma varasemat veendumust, et uurimine tuleb uuesti avada.
„See on terve meie rahva tragöödia, aga samuti tragöödia Rootsi ja teiste riikide inimestele, kes sinna jäid. Ka minult võttis see katastroof kalli sugulase oma mehega,“ kirjutab Põlluaas.
Seoses rootslaste tehtud dokumentaalfilmiga, kus näidatakse kaadreid laevakeres olevast seni teadmata august ja muid uudseid asjaolusid, on taas üles kerkinud “Estonia” huku uurimise vajaduse küsimus, mis tõstis esile laevahuku uue uurimise vajaduse.
Henn Põlluaas on varasematel aastatel avaldanud arvamust, et nii kaua kui on vastamata küsimusi ja erinevaid teooriaid, mida pole kinnitatud või ümber lükatud, tuleb uurimist jätkata.
„Seda enam, et ka aastatel 2005-2009 valitsuse uurimiskomisjoni juhtinud endine riigiprokurör Margus Kurm on öelnud, et rahvusvaheline komisjon ei uurinud Estonia laevahukku korrektselt. Uurimiskomisjon ei tellinud sukeldumist laevavraki juurde; paljud tunnistused, mis ei sobinud ametliku versiooniga, jäeti aruandest lihtsalt välja ning põhiküsimusele lõpparuanne vastust ei anna,“ märkis Põlluaas., lisades, et kui ei olnud teada, kui palju autosid ikka laeval oli ja milline oli nende tegelik last, oleks pidanud tuukrid laevale saatma ja selle selgeks tegema.
Põlluaas: „Kui kahtlustati plahvatust, siis tulnuks laevakere uurida. Kui taheti millegipärast edasine uurimine ära keelata ja laev täiesti pretsedenditult betooniga katta, oleks pidanud küsima, miks. Kui uurimistulemused kuulutati salastatuks, oleks pidanud samuti küsima, miks. Selline käitumine tõstatab rohkem küsimusi ja kahtlustusi õhku, kui annab vastuseid, mis kinnitaks või lükkaks ümber erinevaid versioone.“
Ta tuletab meelde, et toona oli Eestis võimul Reformierakond – peaminister Andrus Ansipi valitsuse otsus oli, et komisjoni järeldused kiidetakse ilma igasuguse kriitikata heaks ja nende alusel ei tehta mitte midagi. Koos Rootsi ja Soomega lepiti kokku nn hauarahus ja lõpetati igasugune uurimine, tehes selle isegi karistatavaks.
„Kuidas see on võimalik? Miks seda tehti, kui lõplikke vastuseid polnud? Miks keelduti neid saamast? Kelle huvides see oli?“ küsib Põlluaas. „Igatahes mitte hukkunute, nende lähedaste, laevafirma, Eesti ega ammugi mitte tõe huvides.“
Ta lisab, et pole tähtis, kas erinevad laevahuku teooriad on vaid vandenõuteooriad – nende tekkimine põhineb poolikus ja ebapiisavas uurimises. „Ainuüksi seetõttu tuleks uurimine uuesti avada, et saaksime need teooriad kas ümber lükata või siis neile kinnitust leida. See lõpetaks kõik spekulatsioonid.“
„Tõde tuleb igal juhul avalikuks teha, kas see meeldib kellelegi või mitte. Alles siis saavad nii hukkunud, nende omaksed kui ka kogu ühiskond rahu,“ rõhutab Põlluaas.