10.05.2021
Henn Põlluaas
Riigikogu EKRE fraktsiooni esimees Henn Põlluaas kirjutab oma Eesti Päevalehes ilmunud arvamusloos, et maailm on ärevaimas ja ohtlikuimas julgeolekupoliitilises olukorras Nõukogude Liidu lagunemisest alates. Ka Eesti suunal kõlavad ähvardused ja kättemaksuhoiatused. Ometi on valitsus otsustanud kaitsevõimekuse arvelt kärpida.
Venemaa on Kurjuse Impeeriumi tiitli üles tõstnud, täristab relvi ja ähvardab tervet läänemaailma kui tema sõjaliste agressioonide ja muudele nõudmistega ei lepita. Rahvusvahelised konventsioonid ja seadused ei loe. Meidki on kuulutatud vaenulikuks riigiks. Eesti ja teised Balti riigid on Kremli geopoliitilise doktriini järgi Venemaa mõjusfääris, kelle pikemaks eesmärgiks on kunagise impeeriumi taastamine. Kõigesse sellesse ei saa ignorantselt suhtuda, hoolimata sellest, et oleme NATO liige.
Kärbitud saab ka kaitsevõimekus
Olukord nõuab senisest märksa suuremat tähelepanu ja paraku ka rahalist panust meie kaitsevõime ja julgeoleku arendamisse. Julgeolek algab sellest, kuidas me ise enda riigikaitset väärtustame ja kujundame. Seni oleme suutnud seda järjekindlalt teha, sest selles küsimuses on üsna pikalt valitsenud erakondadeülene konsensus. Nagu tühi kottki, ei püsi iseseisvus ja vabadus üleva iseenesest. Elu on täpselt nagu vanasõnas – kui sa ei toida enda kaitsjaid, siis varsti toidad vallutajaid.
Reformierakond ja Keskerakond on pingelist rahvusvahelist julgeolekupoliitilist olukorda ja pikaaegseid ohuhinnanguid ignoreerides kõigele sellele rasvaste joontega risti peale tõmmanud. Kaitsekulud jäävad küll kahe protsendi juurde, millele lisanduvad liitlaste vastuvõtmise kulud, kuid investeeringute komponent võetakse ära. Selle asemel, et jätkata eelmise valitsuse algatatud kaitse-eelarve tõstmist, näeb uue valitsuse eelarvestrateegia 2022-2025 ette kaitsekulutuste kärpimist nelja aasta jooksul umbes 85 miljoni euro võrra.
Kärpimise tagajärjel ei ole adekvaatset riigikaitse arengukava enam võimalik koostada, küsimärgi all on isegi olemasolevate võimekuste säilitamine. Küsimusele, mida vähendamine tähendab – kas jääb välja arendamata rannakaitse, loobutakse teise brigaadi soomusvõime tugevdamisest või millestki muust, kaitseminister Kalle Laanetil aga vastust pole.
Tegelikult just seda see tähendabki, lisaks võime ka edaspidi vaid unistada keskmaa õhutõrje süsteemidest ja teiste oluliste võimelünkade täitmisest, vajalikest investeeringutest, kaitseväe infrastruktuuri, taristu arendamisest jne. Kannatavad väljaõpe ja varustuse hankimine. Kõik see puudutab otseselt ka Kaitseliitu. Kaitseväe juhataja Martin Heremi sõnul tähendab kaitse-eelarve vähendamine kokkuvõttes loobumisi ka kaitsevaldkonnas (Postimees 03.05).
2% SKP-st on liiga vähe
Kas siit kumab läbi kunagine Reformierakonna arusaamatu kavatsus kaotada ajateenistus ja minna üle väikesearvulisele palgaarmeele? Läti läks seda teed ja kahjuks pole nende puhul tõsiseltvõetavast kaitsevõimest väga põhjust rääkida.
Valitsus on otsustanud maha müüa ka mereväele kuuluva Miinisadama, kus tänaseks on renoveeritud kõik hooned ning sadama konstruktsioonid vastavad NATO nõuetele. Sadamaid, mis sobivad NATO üksuste vastuvõtmiseks on meil vaid üksikuid. Koalitsiooni kava järgi varsti veelgi vähem. RES-is on müügist saadavaks tuluks planeeritud 20 miljonit eurot. Sellele vaatamata väitis kaitseminister Laanet, et Miinisadama müüki ega mereväe ärakolimist ei olevat otsustatud. Kumb valetab – kas minister või valitsuses kinnitatud RES?
Valitsuse väited, et kõiki, ka teiste valdkondade kärbete tegemist tingib vajadus viia eelarve tasakaalu, on küündimatu ja näitab igasuguse majandus-, julgeoleku-, ja riigijuhtimisloogika ning ka oskuste puudumist. Eelarve tasakaalust on saanud Reformierakonnale fetiš, millega ujutakse kogu muu maailmaga võrreldes risti vastuvoolu. Millisesse pankrotilainesse viis reformierakondlik kärpimine eelmise majanduskriisi ajal, seda oleme juba kogenud. Sellest piisab.
On arusaamatu, et eelmisest kriisist ei suudeta midagi õppida. Kriisi ajal ei kärbita, vaid suunatakse lisaraha majandusse ja kõikidesse teistesse valdkondadesse, selleks, et kriisist võimalikult kiiresti välja tulla ja tagada edasine areng. Suur osa Euroopast on sellisel moel üles ehitatud, meil aga tuntakse valeuhkust, et ainus, mis meil on, on eelarvetasakaal. See ei taga paraku aga ei edasist arengut ega riigikaitset.
Kõige kurioossem on, et tegelikult ei peaks valitsus kärpimise teed minemagi. Ei kaitse-eelarvelt, hariduselt, päästjatelt-politseinikelt ega lastelt huvitegevuselt raha ära võtma. Ainuüksi pensionireformi läbi vabaneb ca kolmsada miljonit erurot, mille olemasolu salatakse mingil põhjusel maha. Seda summat ei kajastatud isegi lisaeelarves.
Kuni Ukraina ründamiseni Venemaa poolt olid Lääne-Euroopa riigid riigikaitseküsimustesse liiga leigelt suhtunud. Peale seda on pikaajalise julgeolekupoliitika olulisust mõistetud. Kõik riigid on asunud enda kaitse-eelarvet tõstma. Jah, Eesti on eeskujulikult täitnud NATO kahe protsendi nõuet juba aastaid, kuid nii meile kui meie liitlastele on ammu selge, et enda esmase ja iseseisva kaitsevõime tagamiseks sellest ei piisa. Seda on meile otsesõnu ja korduvalt ka välja öeldud.
Iseseisvust ei panda kaalukausile
Riigikaitsesse panustamisel ehk kaitse-eelarve suuruselt oleme absoluutnumbrites NATO riikide viimaste seas. Meie õhu- ja mereväel puudub lahinguvõimekus, 1. jalaväebrigaadi mehhaniseerimine on lõpuni viimata ning maakaitsel esineb tõsiseid lünki juhtimise, lahingutoetuse ja väestruktuuri suuruse osas. Kaitse-eelarvet tuleks julgeolekupoliitilist olukorda ignoreeriva vähendamise asemel hoopiski suurendada vähemalt 2,6-ni, aga parem kui 3%-ni SKT-st. Isegi Leedu on meist mitmes asjas, näiteks keskmaa õhutõrje osas, juba mööda läinud.
Tahame, et teised riigid panustaks enda ressurssi meie kaitsmisesse Ämaris, Tapal ja mujal, ise vähendame aga samal ajal enda kaitsekulutusi ja pigistame silmad kinni võimelünkade osas. Mis mulje see meist jätab? See on hullem kui lihtsalt rehepaplus, sest vähendab oluliselt liitlaste motivatsiooni meile appi tulla. Säärane liitlassuhete pingestamine on äärmiselt vastutustundetu ning otsene Eesti julgeoleku ja riigi huvide kahjustamine. Millise tagamõttega seda tehakse?
Eelmises valitsuses tegi EKRE ettepaneku anda kaitseelarvesse täiendavalt juurde 300 miljonit eurot, et luua Eestile rannakaitsevõimekus ja keskmaa õhutõrje, ilma milleta on riigi tulemuslik kaitsmine küsitav. Kokkuleppele saime rannakaitsesüsteemide hankimises, kuid seegi projekt on nüüd ilmselt laualt pühitud.
Panna kaalukausile ajast ja arust arusaamad eelarvetasakaalust ning meie sõjaline julgeolek ja iseseisvus, on kahtlemata samm, mida meie suhtes varjamatult vaenulik Venemaa ja Putin kahel käel juubeldades tervitavad. Kõige magusam võit on ju see, kui vastane ise sellele kaasa aitab.
Valitsuse ja kaitseministri keerutamist ning mannetuid õigustusi on lihtsalt piinlik kuulata.
Mul on sügavalt kahju, et kindral Johannes Kert meie seast lahkus, tema ehk oleks Reformierakonna juhtidele, fraktsioonile ja koalitsioonile laiemalt suutnud selgeks teha kuivõrd hukatuslik ja lubamatu on kaitse-eelarve vähendamine. Reformierakonna valitsuse teisel osalisel, Keskerakonnal, ei näi vähendamise vastu midagi olevat. Ka nende siseminister Kristian Jaani on lahkesti nõus enda niigi juba õhukeseks kärbitud valdkonna jõulise kärpimisega.
Kriitilises julgeolekuolukorras, kus me täna asume, kaitse-eelarvet ei kärbita. Vastupidi. Meie ajalugu peaks olema piisavaks õppetunniks. Enne II maailmasõda ei hoolitsenud Eesti samuti maksimaalse pingutuse eest oma kaitsevõimesse. Alles viimasel hetkel üritati midagi kiirustades ära teha, kuid sellega oldi juba lootusetult hiljaks jäänud. Järgnes viiskümmend aastat okupatsiooni.
Kaitseväe arendamine, väljaõpe ja kaitsevõime tõstmine on keeruline ning pikaealine protsess. Seda ei ole võimalik teha ilma kindlalt tagatud ressurssideta ja adekvaatse, tulevikuväljakutsetega arvestava arengukavata. Praeguses ja lähituleviku julgeolukorras kujutab kaitse-eelarve kärpimine eksistentsiaalset ohtu Eesti omariikluse kestmisele. Valitsus, kes nõrgestab meie riigikaitsevõimet ja kahjustab julgeolekut, peab tagasi astuma.