06.04.2021
Henn Põlluaas
24. märtsil EKRE hääletas täna valitsuse algatatud korruptsioonivastase seaduse muutmise seaduse vastu, kuid mitte selle pärast, justkui EKRE ei tahaks erinevalt korruptsioonierakondadest korruptsiooni vastu võidelda, kirjutab Riigikogu EKRE fraktsiooni esimees Henn Põlluaas.
Meie tolerantsus korruptsiooni suhtes on null, teiste tegevus on vaid silmamoondamine. Nagu ka see seadus, mille vastu me hääletasime ühel lihtsal põhjusel. Selle seadusega laiendati küll nende ringi, kelle huvide deklaratsioonid on avalikud, kuid huvide deklaratsioonide avalikustamisest vabastati julgeolekuasutuste juhid. Ja seda ilma igasuguse vajaduse ja piisava põhjenduseta. Samal ajal on avalikud presidendi, Riigikogu esimehe, ministrite, riigikogu liikmete, põhiseaduslike institutsioonide juhtide jne huvide deklaratsioonid avalikud. Mingeid erandeid ei peaks olema, eriti, kui julgeolekuasutuste juhid ise on kõigile teada ja esinevad tihti ka avalikus ruumis.
Loomulik on, et nende alluvate deklaratsioonid ei ole avalikud, sest see paljastaks nende persoonid, kuid juhtide deklaratsioonide salastamine on taas üks näide juba niigi absurdini viidud kõikide asjade salastamisest. Need on olnud tänaseni avalikud ja mitte mingit kahju ega julgeolekuohtu pole sellest kriipsugi võrra tekkinud. Selline salastamine teeb eelnõu, mis täna seadusena vastu võeti, naeruväärseks.
Henn Põlluaas pidas sel teemal märtsi lõpul Riigikogus ka kõne:
Korruptsioon on vaieldamatult asi, milles me kõik oleme ühel meelel, või vähemalt näiliselt, et see ei ole aktsepteeritav. Võidakse öelda, et ega Eestis ju midagi hullu ei ole, me oleme keskmisel Euroopa tasemel, kuskil Prantsusmaa tasemel. Oleks justkui tore ja põhjust uhkusest rind kummi ajada. Aga samas on meie hea põhjanaaber korruptsiooni vähesuses juhtimas Euroopa statistikat. Ja selle kõrval meie positsioon on väga vilets.
Eriti olukorras, kus täna on võimul kaks erakonda, kelle rahakasutused on läbi aastate olnud pehmelt öeldes kummalised ja üks valitsuserakond on saanud uue korruptsioonikahtlustuse, peaks valitsuse eesmärk olema just nimelt korruptsiooni vähendamise küsimuses astuda jõulisi ja julgeid samme. Näidata, et me liigume õigel teel. Paraku me seda ei näe. Kuuleme vaid sõnu. Aga kõik asjad peavad olema õiged ja peavad ka näima õigetena. Kas või olukord, kus korruptsioonikahtlustuse saanud erakonna peaminister astub tagasi ja teda premeeritakse Riigikogu esimehe kohaga ja tema esitajaks on korruptsioonisüüdistuse saanud erakonnakaaslane – no andke andeks, see paistab täiesti kohutav välja! Ja see ongi kohutav.
Tulles nüüd selle konkreetse eelnõu juurde, siis ka siin ei näe me kahjuks mingisuguseid julgeid ega suuri samme. Ühtepidi me kiidame heaks GRECO ettepanekud, viime need ellu, mis on ääretult positiivne, laiendades nende isikute ringi, kes peavad esitama huvide deklaratsiooni, ja samas, justkui Jenka tantsus astume me sammu tagasi ja hoopistükkis vähendame seda ringi ilma vähimagi sisulise põhjenduseta.
Meile on räägitud siin küll julgeoleku küsimusest ja riigisaladusest ja võrdsest kohtlemisest. Kuulge, andke andeks! Mingi riigisaladus ei ole, kes on meie julgeolekuasutuste juhid. Nende deklaratsioonidki ei ole olnud mingisugune riigisaladus ega ammugi julgeoleku küsimus, sest sama suur julgeoleku küsimus ja riigisaladuse küsimus võiks ju siis olla presidendi deklaratsioon, peaministri, Riigikogu esimehe, kõikide Riigikogu liikmete, ministrite, õiguskantsleri deklaratsioon jne, jne. Aga siin ei leia keegi, et see avalikustamine kuidagigi kahjustaks meie julgeolekut või peaks olema riigisaladus.
Need ettekäänded on lihtsalt laest võetud, need ei päde absoluutselt. Täpselt samamoodi nagu väited võrdsest kohtlemisest, et kui näiteks Kaitsepolitsei- või Välisluureameti ametnikelt ei nõuta deklaratsioonide avalikustamist, kuidas siis juhilt. Aga nende tasand on ju absoluutselt erinev. Me räägime tasandite võrdsest kohtlemisest, mitte asutuse juhi või institutsiooni juhi ja tema alluvate ametnike tasandist. Selline “võrdsustamine” lööb need tasandid ju sassi.
Ja kui tuua siia juurde riigisaladuse küsimus, siis, andke andeks, mul on juba aastaid Riigikogu kogemus ja mind ajab lausa naerma, mind ajab lausa kurvalt naerma, praktika, mida me näeme iga päev. See kuidas kõikvõimalikele dokumentidele lüüakse peale salastatuse templid. Nüüd, just kolides ühest kabinetist teise, leidsin ma kunagise välisministri Sven Mikseri kõne ühe teksti, mille ta esitas meil siin Riigikogu iga-aastasel välispoliitika arutelul. Avalik kõne, rõdul istusid diplomaatilise korpuse esindajad, kõne, mis tiražeeriti meedias, aga sellel oli peal pitsat “Asutusesiseseks kasutamiseks aastani 2029”. No tule, jumal, appi!
Täpselt samamoodi saadab täna peaminister meile igapäevaseid koroonaülevaateid, Riigikogu liikmetele, samasuguse märkega “Salastatud, asutusesiseseks kasutamiseks”. Me ei tohi neid andmeid isegi avalikes diskussioonides kasutada.
Nii et riigisaladuse varju ja selja taha pugemine, eriti veel, kui sellel puudub absoluutselt igasugune mõte ja alus, näitab tegelikult nõrkust ja argust. Seda, et kardetakse millegipärast. Äkki tulevad mingid sammud või teod välja. Igaks juhuks keelame ja salastame ära ka kõik need asjad, mis tegelikult on täiesti tavalised ja avalikud nii siin kui ka igal pool mujal, mille peale mitte keegi ei ole tulnud, et selliseid asju võiks salastada.
Seetõttu antud eelnõu, mis ühtpidi laiendab huvide deklaratsioonide esindajate ringi, on selles suhtes täiesti aktsepteeritav, positiivne ja hea ning see osa leiab Konservatiivse Rahvaerakonna toetuse. Aga see osa, kus millegipärast võetakse teatud isikud sellest ringist välja ilma mingisuguse põhjenduseta, ei ole mitte mingil juhul aktsepteeritav, sellele me oleme vastu, seda me ei toeta. Seetõttu teeme ka ettepaneku katkestada eelnõu 323 SE teine lugemine.
Eelnõu lugemist ei katkestatud ja see võeti seadusena vastu 6. aprilli 2021.