25.10.2022
Henn Põlluaas
“Mida me oleme siis kuulnud peaministrilt? Demagoogiat, valet, näpuga näitamist, hämamist, ja mis kõige häbematum, on see, kuidas meid sõimatakse peaministri poolt südametuteks. No andke andeks! Ma ei tea, võib-olla siin saalis on mõned inimesed – kahtlustan, et on –, kes ei soovi Ukraina võitu ja selle terroristliku agressorriigi Venemaa kokkuvarisemist ja kaotust.
EKRE fraktsioonis ei ole mitte ühtegi sellist inimest. Vastupidi, me oleme algusest peale toetanud Ukrainat, me oleme ka nende Riigikogu avalduste taga olnud, oleme ka ise neid esitanud ja täiendanud. Ja oleme lisaks kõigele aidanud materiaalselt. Me oleme kaks bussitäit kaupa saatnud väga vajalikke asju Ukrainasse, mundreid, saapaid, killuveste, esmaabitarbeid, ka droone. Ja nüüd viimane lähetus, mis läks, sellega jäi ka buss jäi sinna. Lisaks oleme kõiksugusel muul moel toetanud. Isiklikult olen teinud annetuse ka Ukraina armee fondi. Ja siis öeldakse, et me oleme südametud, me ei hooli Ukrainast ega sellest, kas Ukraina võidab. Need jutud on lihtsalt häbematud.
Aitab ju ka terve Eesti rahvas. Ja me oleme selle aitamisega maailma esirinnas per capita ja me oleme samal ajal ju üks väiksemaid riike üleüldse Euroopas ja ka terves maailmas. Nii et kui me mõtleme sellele, kui suur saab olla ühe väikese riigi võime teise aitamisel, siis kuigi tahe võib olla suur, aga paratamatult tuleb piir ette. Aga meie tänased valitsejad ja valitsejanna ei taha sellest piirist kuuldagi.
Täna me kuulsime, et ükskõik, kui palju neid tuleb, las nad tulevad, me peame nad kõik vastu võtma, sõltumata sellest, mis saab Eesti rahvast, mis saab meie riigist, mis saab meie kultuurist, keelest ja rahvusest. See ei ole oluline, see ei ole üldse oluline. Laseme aga kõik sisse. Ja samas me teame, et tegelikult mitte mingisugust sisulist filtrit ei ole. Küsitakse jah mõned küsimused ja kui ta enam-vähem oskab mingit ukraina kanti kirjeldada või mõnda linna ja kui ta just otseselt ei ütle sellele piirivalvurile piiril, et Putin on õige mees ja Venemaa peab sõja võitma, siis saab ta sisse. No kuulge, andke andeks! Kas Putini FSB ei oska mingisuguseid legende oma meestele selgeks teha? Nii täpselt, seda isegi õige ukrainlane ei oska eristada, meie meestest rääkimata.
Ja kui me mõtleme sellele, kes neid sealt kõik tulevad – enamik on ju täna võitlusvõimelised mobilisatsioonieas mehed, mitte naised ja lapsed –, siis mõelgem ka sellele, miks Venemaa neid läbi laseb. Miks ta laseb sihukesed, kui ta peaministri sõnul peab teadma seda, et need lähevad Ukrainasse võitlema Venemaa vastu? Siis ta ei laseks ju. Elementaarne. Aga samas, me ei tea absoluutselt, me ei tea sedagi, kui palju neid üleüldse siia on tulnud ja kui palju nendest siia on jäänud, aga ammugi me ei tea nende meelsusest mitte midagi. Me ei tea, kui paljudele nendele on antud ülesanne kätte mingisugusel x hetkel mingisuguseid aktsioone, diversioone, atendaate, mis iganes mässusid korraldada. Huvitaval kombel see ei huvita meie valitsust, kuigi meie jõustruktuurid ju kogu aeg hoiatavad meid. Aga valitsust see ei huvita, Kaja Kallast ei huvita. Miks? Ma arvan, et Putinit ka ei huvitaks ilmselt. Tema hõõruks käsi kokku – mida rohkem, seda parem.
Kui me vaatame, mida räägivad need ukrainlased, kes siia tulevad – no tore, aitame, loodame, et nad lähevad koju tagasi, nagu väitis peaminister, aga see on järjekordne vale, sellepärast et Norstat tegi ju alles hiljuti küsitluse nende seas, ja üle poolte nendest kavatsevad siia jääda. Neil ei ole mõtetki ära minna. Ma ei tea, kust peaminister võttis omaandmed, et üle poole tahavad tagasi minna. Aga isegi sellisel juhul, kui peaministril oleks õigus ja üle poolte tahaks tagasi minna, siis mõelge, mis number see on. Lõppude lõpuks, kui meil on tulnud üle 100 000 inimese üle piiri, palju üle lõunapiiri ja üle põhjapiiri on tulnud, me maikuust saadik ei tea üldse, siis võrrelgem seda kas või nõukogudeaegse sisserändega – täna Kaja Kallas paneb võimsalt Karl Vainole üle.
Aga see kõik ei puuduta ju seda, kas me oleme südametud. Kas me tahame kuidagi ukrainlastele halba? Ei taha, vastupidi, me toetame neid igati. Aga me tahame ka, et eesti rahvas jääks püsima, et meie keel jääks püsima. Minge ükskõik millisesse kaubanduskeskusesse. Laupäeval käisin Iskus. Parkimisplats oli Ukraina autosid täis, eesti keelt seal ei kuulnudki. Aga kas inimesed, kes tahavad koju minna, ostavad endale korteri mööblit täis? Ma arvan, et ega vist mitte. Kui sa oled ajutiselt kuskil, siis sa katsud ikka kohvri otsas hakkama saada ja peaasi, et sul on katus pea kohal.
Ja täpselt sama on ju see, mis koolides toimub. Jah, nad on siin, need lapsed, me peame neid õpetama. Aga seda ei saa teha selle arvelt, et meie enda lapsed kannatavad. Kui koolis on klassis mingi hulk lapsi, kes üldse aru ei saa, millest räägitakse – neil peavadki olema omad klassid, omad Ukraina programmid ja nad peavad õppima eesti keelt seal.
Rääkides veel mobilisatsiooniealistest, siis peaminister väitis, et meil ei ole mitte mingisugust kokkulepet ukrainlastega, et mis nendega siis teha. Aga kui Ukrainal ei ole, siis teeme ise ettepaneku, kui me tahame, et Ukraina võidaks selle sõja. Me ju piiri peal näeme, kes on mobilisatsiooni vanuses ja keda me võiksime koos Ukrainaga saata tagasi oma kodumaa eest võitlema. Aga seda me ei tee, nii et järelikult ilmselt meil ikkagi valitsusel puudub igasugune huvi selleks, et Ukraina selle sõja võidaks. Ja loomulikult, lõpuks see rassistlik ja eugeeniline avaldus peaministri poolt, kuidas ongi vaja tõestada, kas kellelgi vanavanavanaema on eestlane või äkki teisest rahvusest – no andke andeks, mitte midagi nii šokeerivat ei ole mina siin küll kuulnud.”
Allikas: stenogrammid