17.09.2018
Henn Põlluaas
Senikaua, kuni midagi ei muutu ja mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest, tegutseb Vene luure takistamatult edasi, õõnestab Eesti riiki ja itsitab rõõmust pihku, kirjutab EKRE aseesimees HENN PÕLLUAAS.
Vene Föderatsiooni luure- ja õõnestustegevus nii naaberriikides kui üle maailma, eriti NATO riikide seas, on saavutanud enneolematud mõõtmed. Sellisel tasemel infiltratsiooni ja mõjutustegevusega ei saadud hakkama isegi Kurjuse Impeeriumi ehk Nõukogude Liidu aegadel, kuigi täna on Vene luureorganisatsioonide tööpõld toonasest laiem. Lisaks lääneriikidele tegutsetakse ka endistes sotsialismileeri maades ja taasiseseisvunud Balti riikides, kes kõik üheskoos on NATO liikmeteks astunud.
Just nõukogude ikke alt vabanenud maades ja endises idablokis, mis olid sovjettide kontrolli all, on Venemaal lihtsam enda inimesi olulistele kohtadele ja positsioonidele sokutada või neil juba olevaid inimesi värvata. Eriti Balti riikides, kus oma punase mineviku, kunagise KGB seotuse või muude pattude tõttu šantažeeritavate arv on ilmselt märkimisväärne ja kuhu okupatsiooni ajal asustati arvukas vene diasporaa, kes suhtusid ja kellest paljud suhtuvad ka täna nende riikide iseseisvusesse negatiivselt.
Läbi meie pääseb ligi NATO ja teiste lääneriikide sõjalistele saladustele ning seetõttu pole imestada, et Venemaa ajab oma nn kaasmaalaste poliitikat, mida nad ei püüa varjatagi, eriti aktiivselt. KAPO aastaraamatud kubisevad hoiatustest ja näidetest siinsete, eriti vene rahvusest inimeste värbamiskatsete kohta FSB, GRU jt luureorganisatsioonide poolt.
Avalikkusel on hästi teada „staarspioonid“ Simm, Dressen ja mõned veel, kuid tegelikult on vahele jäänud agente kordades rohkem. Ligi kolmveerand neist on vene rahvusest. Viimasel kolmel aastal kinni võetud riigireeturid on olnud kõik sajaprotsendiliselt vene rahvusest. Saja protsendiliselt! Siin ei ole midagi vaielda, tegemist on täiendava riskifaktoriga ja -grupiga, millega tuleb kindlasti arvestada. Kuid seda ei tehta. Riigireetur, kelle vanaisa oli hävituspataljonlasest punane terrorist ja isa KGB-s teeninud piirivalveohvitser, kelle imeilusat ja patriootlikku renomeed rikkuvaid fakte leidis meedia vaid mõne päevaga, sai integratsiooni musternäidisena kõik talle vajalikud juurdepääsuload ilma, et KAPO-l oleks aastate jooksul kordagi häirekelluke helisema hakanud.
Vaenulike elementide infiltratsiooni välistamine eeldab väga tiheda sõela ja regulaarse taustakontrolli kasutamist kõikide olulistel kohtadel ja erinevate riigisaladustega tegelevate, eriti võõrpäritolu inimeste suhtes. Midagi eriskummalist selles pole, sest kõik kontrollitavad on selleks ju ise loa andnud. Kuid nagu näeme, murravad vene eriteenistused rahvuskaaslasi kasutades tulemüürist läbi ning teated riigireeturite ja vene spioonide tabamise kohta on muutunud juba vaat, et regulaarseks. Veri on paksem kui vesi ja selle tõsiasja ees silmade kinnipigistamine integratsioonimuinasjuttu uskudes ja poliitkorrektsuse huvides, on äärmiselt rumal ja ignorantne. Tagajärgi arvestades on see tegelikult kuritegelik ja kohutav, sest sõja süttides maksab see kümnete tuhandete meie poegade ja inimeste elu. Kas seda me tahamegi? Kas tõesti kaalub mingi võltsvaga riskigruppide olemasolu ignoreerimine selle üle?
Oluline on, et kontroll oleks tõhus ja järjepidev ning me suudaksime riigireetmist ennetada või siis vähemalt koheselt takistada. Täna itsitavad GRU ja FSB pihku, sest toimiva agendi tegutsemise aeg on piisavalt pikk, et saada vägagi olulist teavet. Aastaid pikem, kui on nende reedetud meeste, rühmade, kompaniide või pataljonide eluiga lahingus.
Peale iga spiooni paljastamist oleme nii meie kui meie liitlased pidanud ümber tegema lugematuid plaane, kavasid, muutma olemasolevaid struktuure, lahendusi, protseduure jne. See röövib tohutult aega, raha ja muid ressursse, mis kahjustab meid samuti kui vaenlase luuraja tegevus. Meile peale sunnitud uued kavad ja tegevused ei pruugi olla alati nii head ja efektiivsed kui eelmised. Need võivad nõuda meie poolt senisest veelgi suuremat ohvrit. Selle vältimise nimel muidugi tegutsetakse, kuid iga järgnev riigireetur lööb kõik jälle uppi.
Ühtepidi on paljastused tunnustuseks meie vastuluureorganitele ja -töötajatele, kuigi terve rida „mutte“ on avastatud hoopis meie liitlastelt tulnud signaalide peale. Teiselt poolt näitab aga asjaolu, et terve hulk riigireetureid ja spioone on saanud aastaid takistamatult tegutseda, edastada ülisalajast informatsiooni, tegeleda kahjurluse ja sabotaažiga ning samal ajal karjääriredelit mööda üles ronida, olemasoleva kontrolli ebatõhusust ning seda teostavate organite ja isikute ebaprofessionaalsust. Samuti nende struktuuride juhtide sinisilmsust ja ebakompetentsust, kus vaenlased on tegutsenud. See on hämmastav, seda enam, et spioonid ei ole olnud mitte kitsekasvatajate ühingus ega Kultuuriministeeriumis, vaid Sise- ja Kaitseministeeriumi haldusalas, KAPO-s, Kaitsejõudude peastaabis jne.
Muidugi ei saa mingeid rahvuslikke piiranguid sisse seada, kuigi näiteks Soome Kaitsejõududes seda praktiseeritakse. Saladustele ja olulistele kohtadele ligipääs on suletud vene topeltkodakondsust omavatele isikutele. Meil siin pole aga isegi õrna aimu kui paljudel siinsetel venelastel on vene topeltkodakondsus. Võimalik, et see on kõikidel vahelejäänud riigireeturitel. EKRE ei ole kunagi rääkinud venelaste väljarookimisest kaitsejõududest, kaitseliidust, politseist või mujalt. Kaitseliitlasena tunnen isiklikult mitmeid seal tegutsevaid venelasi ja suhtun neisse väga hästi. Oleme kamraadid ja head kaasvõitlejad. Jutt käib hoopis riskigruppi kuuluvatele olulisel kohtadel riigisaladustega tegelevatele isikutele kõrgendatud taustakontrolli sisseviimisest. See on vajalik. Süüdistused demokraatia õõnestamises ja inimõiguste rikkumises on vaid hale katse tegematajätmisi ja valvsuse puudumist õigustada. Pealegi ei ole riigisaladusele ligipääs mitte kellegi põhiseaduslik õigus. Vastupidi, seda tulebki kahju tekkimise vältimiseks piirata.
Olen ka ise riigisaladuste loa saamise kadalipu läbi teinud. Tundub, et mõnede meelest sellest piisabki ning jooksvat ja täiendavat kontrolli pole vajagi – paber olemas, kõik korras. Sellise mõtteviisi tagajärjed on meil käes ja see näitab, et ilmselgelt ei ole riskirühmade profileerimine ega esmane ja jooksev kontroll piisavalt põhjalikud olnud. Muidu ei oleks riigireeturitel olnud võimalik aastaid takistamatult tegutseda.
Kui meie sõjaväeluure hakkas kunagi Simmile ligi pääsema, siis selle asemel, et nende tegevust toetada, likvideeriti terve luureamet ettekäändel, et sõjaväeluurel puuduvat õigus luurata omasid. Kahtlemata andis see väga suure löögi meie vastuluurevõimekusele ja oli oluliseks võiduks Venemaale. Keegi ei tea kuipalju rohkem sai Simm seetõttu saladusi Venemaale reeta või muid välisagente seetõttu tabamata jäi. Või äkki toonane kaitseminister Ligi teab?
Kuid kes vastutab kõige selle eest? Tuleb välja, et mitte keegi. Meil on võtnud vastutuse ja tagasi astunud kitsekasvatajast põllumajandusminister, kultuuriminister oma alluva hasartmängusõltuvuse pärast ja riigihaldusminister, kes teatas, et ei poolda NATO-t, kuid võrreldamatult tõsisemate riigireetmis- ja spiooniskandaalide pärast mitte keegi. Ei sise- ega kaitseminister, ei KAPO ega Kaitsejõudude juhataja, kuigi nad kõik on otseselt vastutavad oma haldusalas ja alluvuses toimuva eest. Peale igat riigireeturi tabamist oleme olnud tunnistajaks hoopis enesekiitmisele ja teineteisele õlalepatsutamisele koos kiituskirjade, autasude ja ülendamistega. Vastutust ei ole kandnud ei riigireeturite vahetud ülemad, edutajad, neile riigisaladuste loa andjad, kontrollijad, mitte keegi. Sellest isegi ei räägita.
Nii ka seekord, kuigi huvitaval kombel toimusid edutamised ajal, mil riigireetur tegutses veel täie hooga. Kui paduvaenulikust perekonnast pärit Metsavas reetis peastaabis riigisalaladusi, mõjutas tegevusi ja kaitseväehankeid vaenlasele soodsas suunas, pikendati Kaitseväe juhataja Riho Terrase ametiaega aasta võrra ja ülendati ta täiskindraliks. Kaitseminister Jüri Luik tegi ettepaneku kinnitada tema asemele Kaitseväe juhatajaks peastaabi ülema Martin Heremi, mille valitsus heaks kiitis. Herem asub kaitseväe juhataja kohale detsembris. Tegemist on pretsedenditu sammuga, sest kunagi ei ole uut Kaitseväe juhatajat juba pea aasta enne eelmise lahkumist paika pandud. Tänases valguses poleks neid ülendamisi saanud teha. On küsitud, kas riigireetmisskandaali teemal pressikonverentside ja intervjuude andmise asemel poleks Terras ja Herem võinud hoopis oma õlakud ära anda?
Riigi vastu suunatud luuretegevuse ennetamise, tõkestamise ja kaitseväelaste tausta- ja rutiinse kontrolliga tegeleb KAPO. Ilmselgelt ei ole osatud riskigruppe profileerida ega oma tööga piisavalt hästi hakkama saanud. Kas oma ameti möödalaskmisi õigustavad KAPO peadirektor Arnold Sinisalu ja asedirektor Martin Arpo võtavad vastutuse ja astuvad tagasi? Kas siseminister Andres Anvelt ja kaitseminister Jüri Luik võtavad vastutuse ja astuvad tagasi? Kas valitsus võtab skandaali tõttu midagi ette ja kutsub ministrid tagasi?
Ma kardan, et mitte, sest Putini parteiga koostöölepet omavast erakonnast pärit peaminister Jüri Ratas teatas, et nõue teostada julgeolekukaalutlustest lähtuvalt riigisaladustega tegelevatele vene keelt rääkijatele põhjalikumat kontrolli olevat Eesti riigi õõnestamine. Äkki peaks ka tegelikkuse eest silmad kinni pigistav peaminister tagasi astuma? Senikaua aga, kuni midagi ei muutu ja mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest, tegutseb Vene luure takistamatult edasi, õõnestab Eesti riiki ja itsitab rõõmust pihku.
UU