Kolmapäeval oli Riigikogu päevakorras EKRE arupärimine Slava Ukraini, Johanna-Maria Lehtme ning Eesti eriteenistuste ja prokuratuuri tegevuse kohta selles küsimuses, mille järel võttis sõna EKRE saadik Henn Põlluaas.
“Me mäletame kõik, vähemalt need, kes olid siin saalis – ja enamik Riigikogu liikmeid oli saalis –, kuidas peale sõja algust Lehtme tuli siia, nõristas pisaraid ja rääkis südantlõhestavalt Ukraina rahva kannatustest, tsiviilelanike tapmistest, laste hukkumisest, naiste vägistamisest jne. Tõepoolest, see liigutas meid kõiki. Küsis raha, raha ja raha. Ma arvan, et siin saalis ei olnud kedagi, kes ei oleks sellega nõus olnud.
Mina küsisin temalt, et kuidas meie erakond, EKRE, saaks kaasa aidata Ukraina rahvale selles sõjas, nende kannatuste leevendamisel ning nende aitamisel. Ja siis unustati igasugune halastus, igasugune kurbus ja soov aidata ukrainlasi. Lehtme vastas ülima arrogantsusega: teie raha, EKRE, teie abi meil pole vaja!
See on täiesti enneolematu! Las inimesed surevad, peaasi, et EKRE ei aitaks. Aga jumal tänatud, et meie abi ära ei kulunud, sellepärast, et ka meie abi oleks ära varastatud. Tänu sellele moodustasime meie ja lõime enda abiorganisatsiooni Ukraina Eest, mida veab meie hea kolleeg Anti Poolamets. Me oleme selle aasta jooksul viinud sinna väga palju kõikvõimalikke vajalikke asju, küll meditsiinitarbeid, mundreid, jalanõusid, mis iganes, mikrobussi, ja nii edasi ja nii edasi. Ja me võime olla kindlad, et see on kõik kohale jõudnud ja seda ei ole ära varastatud.
Vargaplikasid on alati olnud. Lehtme ei ole esimene ja ei ole kindlasti ka viimane. Aga seoses sellega on probleem tegelikult märksa laiem. Küsimus on tegelikult selles, et juba siis, kui ta siin pisaraid nõretas, ilmselt juba mõttes lugedes eurosid, mida taskusse saab pista, hoiatati ju Reformierakonna vähemalt kahte kõrget tegelast.
Mina ei arva, et meie KAPO on sedavõrd mannetu, et see informatsioon, et midagi on viltu, ei jõudnud nendeni. Ma usun, et jõudis. Aga aasta aega ei tehtud midagi. Ja me teame täna, et veebruari alguses jõudis juba märksa täpsem informatsioon kaponi. Ikkagi ei tehtud midagi, ka seda informatsiooni varjati, see lükati vaiba alla.
Informatsiooni varjamist võib täpselt samamoodi nimetada infooperatsiooniks, sest täna me teame, me võime seda eeldada, et seda tehti just nimelt selleks, et Eesti 200 saaks Riigikokku, et nad saaksid väga hea tulemuse, et mitte miski ei määriks nende valget rinnaesist.
Samal ajal toimus enne valimisi ka üks teine infooperatsioon, kus niinimetatud Prigožini dokumendid unustati piltlikult öeldes kuskile lifti meelega maha või kus nad kätte saadi. Sellest tekitati tohutu ažiotaaž, infooperatsioon, millega kahjustada EKRE mainet, et vähendada nende saadavate häälte arvu. Ja me nägime, et see kahtlemata mõjus.
Kui me soovisime saada neid materjale Päevalehelt, kes neid valikuliselt avaldas, näidati meile trääsa. Küsisime Politicost. Meile isegi ei vastatud. Ja siis pöördusime KAPO poole, et teil on täpne informatsioon olemas. Teie ülesanne on jälgida valimiste käigus erinevaid mõjutusoperatsioone, eriti kui need lähtuvad kusagilt väljastpoolt või kui nad toimuvad ka seestpoolt. Andke selge signaal: kas EKRE on Prigožiniga olnud mingisuguseski kontaktis? Selle peale vastati ainult midagi ümmargust. Ei öeldud konkreetselt: ei, see ei vasta tõele. Öeldi ainult, et meie andmetel, meie teada ei ole midagi sellist olnud, selle asemel, et öelda selgelt EI.
Kui me küsisime, KAPO on väitnud, et need dokumendid on neil olemas, et andke ka meile, siis öeldi, et ei anna, lihtsalt ei anna. Ja täna me teame, et ajakirjandus, kes kogu seda vahtu ülesse kloppis, ka nemad on tunnistanud, et tegelikult see oligi vale, see oligi infooperatsioon.
Kui ma küsisin alles eelmine nädal KAPOlt, et kelle poolt see infooperatsioon siis korraldati, öeldi mulle: ei tea. (Ma ei usu seda! Kindlasti teavad.) Nii et tegelikult me näeme täiesti selgelt, kuidas KAPO on sekkunud valimistesse, soosides ühte erakonda, ja teist, vastupidi, lastes mustata.
Täpselt sama on prokuratuuriga. Meenutagem eelmisi valimisi, kui enne valimisi esitati valesüüdistus, justkui EKRE liikmed, kellel olnud rinnas suured EKRE-märgid, olla kividega loopinud reformierakondlase Eerik-Niiles Krossi naist ja tema koera. Prokuratuuril oli ammu teada enne valimisi, et tegemist on valega, valesüüdistusega, aga seda infot hoiti kinni. Hoiti kinni kuni valimisteni, et Eesti üldsus jääks arvamusele, justkui olekski EKRE-s mingisugused kaabakad, kes naisterahvaid ja koeri kividega pilluvad. Loomulikult me saame eeldada, et see võttis EKRElt suure hulga hääli ära. Ja alles kui valimised olid läbi, siis tuli prokuratuur tõega välja, et jah, tõepoolest see ei vasta tõele. (Kriminaalsüüdistus Krossi vastu valesüüdistuse esitamise asjas lõpetati aga ära “avaliku huvi puudumise tõttu”).
Siin on räägitud ka Porto Francost, sellest, kuidas prokuratuur ja KAPO kasutasid oma võimu selleks, et valitsus kukutada. See, kuidas meie eriinstitutsioonid sekkuvad poliitikasse, on täiesti häbematu ja lubamatu!”