17.10.2017
Henn Põlluaas
Puudub vähimgi põhjus, miks peaksime vabatahtlikult ja ilma kompensatsiooni saamata loovutama Venemaale Tartu rahu järgsed Eesti alad, ütles Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees Henn Põlluaas täna riigikogus.
Meil ei ole vist kellelgi kahtlust, et Eesti loodi 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi õigusjärglasena kõikides tema õiguslikes tunnustes, kaasa arvatud Eesti piir. See tähendab Tartu rahulepingu järgset piiri. Paraku oleme täna olukorras, kus on taganetud kõikidest nendest 1991. aastal vastuvõetud otsustest ja printsiipidest.
Meenutan, et nii Ülemnõukogu, Eesti Komitee kui ka Riigikogu lähtusid sellest, et okupeeritud alad tuleb tagasi saada. Asuti Venemaaga läbirääkimistesse nii territoriaalküsimustes kui ka okupatsioonikahjude kompenseerimise asjus. Ma meenutan siinjuures teile seda, et kui me tahame tagasi oma Nõukogude Liidu annekteeritud ja okupeeritud alasid, siis ei ole küsimus selles, et justkui meil oleks Venemaale territoriaalseid nõudeid. Vastupidi, me tahame lihtsalt enda oma tagasi.
Venemaa on rikkunud kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid ja lepinguid ka Eesti riigiga. Mitte kellelgi ei tohiks olla kahtlust ka selles, kas Venemaa on Eesti suhtes sõbralik või vaenulik riik. Me oleme läbi aastakümnete olnud väga agressiivsete ja vaenulike propagandarünnakute sihtmärgiks. Küll me oleme üks väike vastik natsiriik, diskrimineerime keda iganes jne. Kõikidel nendel rünnakutel ei ole loomulikult mingisugust alust.
Aga mis kõige põhilisem: Venemaa on keeldunud tunnistamast Tartu rahulepingu kehtivust ehk siis meie õiguslikku järjepidevust. Nad käsitlevad meid justkui impeeriumist irdunud osana, ajutiselt irdunud osana, millele neil on ka jätkuvalt õigus ja mida nad vastavalt Vene Föderatsiooni strateegilistele plaanidele kavandavad kunagi ka tagasi liita suure impeeriumi koosseisu.
Lisaks propagandarünnakutele on rünnakuid olnud ka täiesti otseseid: räägime kas või pronksiöö initsieerimisest Venemaalt, räägime erinevate n-ö küsitluste läbiviimise või referendumite läbiviimise soovist küll eraldada Kirde-Eesti Eestimaast jne. Meenutame Eston Kohveri röövimist Eesti territooriumilt jne. Nii et selles soovis loovutada enda alad tasuta meile vaenulikule riigile võib näha ainult soovi teenida Venemaa ja mitte kellegi teise huve.
Me seisame sõnades järjepidevalt kõikide teiste riikide – Gruusia, Ukraina jne – territoriaalse terviklikkuse eest, mida Venemaa on jõhkralt ja räigelt rikkunud, aga millegipärast Eesti territoriaalne terviklikkus ei ole siiani võimul olijatele ja valdavale osale Riigikogule vähimatki muret tekitanud. Aga peaks tekitama, sellepärast et koos nende maadega me anname tasuta ära tohutu rikkuse. Meil on 400 miljonit tonni põlevkivi teisel pool Narva jõge, millest diiselkütust tootes jätkuks meile kolmveerand sajandit. Meil on Petserimaal kriidi-, keraamikasavi-, asbestimaardlad, metsad, põllumaad.
Selle hind on miljardites eurodes. Ja lisaks sellele, kui me loovutame need alad Venemaale, siis kõikide kinnisvaraomanike nõuded, mis seni on pööratud Venemaa poole, pöörduvad Eesti poole. Seda on ka meie õiguskantsler kinnitanud: me peame omaenda kodanikele, kes on maadest ja varadest ilma jäänud, kompenseerima enam kui 100 miljonit eurot.
Nii et see kingitus meile vaenulikule riigile on täiesti absurdne, kogu see äraandmine on põhiseadusega vastuolus. Põhiseadus sätestab, et Eesti riigi maa ja õhuruum on ühtne ja jagamatu. See pärineb 37. aasta põhiseadusest, mida Jüri Uluots on kommenteerinud, et see tähendabki sõna-sõnalt seda, et Eesti territoorium on jagamatu ja seda ei tohi kellelegi ära anda ja kui seda tehakse, siis see on vastuolus Eesti riigi ja rahva huvidega ja see on vaenulik akt.
Väliskomisjonis oli arutusel see eelnõu ja mitte ühtegi mõistlikku vastuargumenti sellele ei toodud. Kunagi räägiti sellest, et kui me ei sõlmi piirilepingut ja ei loobu enda aladest, et siis me ei saa NATO-sse ega Euroopa Liitu jne, jne. Täna teame, et see kõik on vale olnud. Aga ka täna ei olnud ühtegi paremat argumenti kui see, et riik on juba võtnud ühe suuna ja me ei saa sellest loobuda. Kui laev põrutab karide suunas, kuidas ei saa siis kapten rooli keerata ja suunda muuta, eriti kui normaalne inimene seda teeks. Nii peaks ka Eesti riik tegema.
Võib-olla kunagi olid mingisugused olukorrad ja tingimused ja usuti, et see on hea. Aga tänaseks on täiesti selge, et piirilepingu sõlmimine kahjustab Eesti huve ja meil ei ole seda vaja. Me ootasime 50 aastat enda riigi taasiseseisvumist, me võime oodata veel 50 aastat. Äkki saame kunagi tagasi need alad! Sõjaga ja vägivallaga me ei lähe seda loomulikult võtma, see ei tule meile pähegi. Aga meie kui väikeriik peame kasutama rahvusvahelist õigust oma aatomipommina nagu ütles Lennart Meri. De iure peaks riigipiir jääma sinna, kus ta oli, kas või aegade lõpuni, kui me seda muidu tagasi ei saa. Aga vähimgi põhjendus puudub sellele, miks me peaksime vabatahtlikult ja tasuta sellest loobuma.
Ka Läti loobus kunagi ja me teame väga hästi, et nende suhted Venemaaga ei ole mitte üks gramm muutunud. Venemaa suhtub täpselt samamoodi Lätisse endiselt kui meisse ja tegelikult, kui te võtate lahti meie kriminaalseadustiku, siis seal on otseselt öeldud, et Eesti territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud teod on karistatavad, see on võrdne riigi reetmisega.