02.04.2024
Henn Põlluaas
Täiesti šokeeriv on Eesti Vabariigi Riigikogus kuulata siseministri õigustusi sellele, et meil on üle 11 000 Ukraina desertööri, kelle koht on oma kodumaal, kelle ülesanne on kaitsta oma riigi vabadust, territoriaalset puutumatust, oma inimesi vägistamiste, tapmiste, mõrvade, kannatuste eest. Ja siis räägib siseminister meil siin, et oi, küll on palju erinevaid põhjusi, miks need inimesed siin võivad olla, las nad olla, maailm on kirju.
On tõesti kirju, aga siin ei ole kahtemoodi valikuid olemas. Kas sa oled oma riigi patrioot ja sa seisad selle eest, sa võitled selle eest, või sa ei ole ja sa oled nahavedaja, tõmbad saba jalge vahele ja jooksed minema.
Ja mul on tunne, et täpselt samasugust suhtumist kannab meie valitsus, sellepärast et me teame kõik, millises olukorras me täna oleme. Meil on riigi aknad ja uksed kõik lahti ja valla löödud, et ainult immigrandid üle terve maailma sisse saaksid tulla. Meil immigratsioonikvoot ei tähenda mitte midagi, sest sellele on tehtud üle 20 erandi. Ja siis räägivad valitsuse ministrid, et on vaja veelgi suurendada, veelgi suurendada olukorras, kus meil tuleb tõepoolest massiliselt immigrante sisse rohkem, kui tuli Nõukogude okupatsiooni ajal, ja see on normaalne. Lisaks veel Ukraina sõjapõgenikud, kellest lõviosa ei ole mingid sõjapõgenikud, vaid seal on ka Venemaal töötanud ukraina võõrtöölised, kes seal raha saamiseks tegid tööd. Aga tulles Eestisse, ei pea tööd tegema, küll aga saab toetusi, mis ei olevatki toetused, nagu minister ütles, vaid nad olevat võrdsed meie kodanikega. Aga meie kodanikud ei saa toetusi. Minu meelest ka sotsiaaltoetus on toetus, samal ajal kui terve rida riike ei maksa nendele mitte mingisuguseid toetusi. Ja nii peaks ka Eesti tegema.
Aga ei, meie kutsume nad siia, me võtame kõik vastu, me oleme rõõmsad. Ja samal ajal siis põhjendame seda sellega, et Ukraina ei ole nõudnud neid tagasi. Ukraina on korduvalt öelnud, et nad vajavad neid mehi. President on öelnud, et nad peaks koju tagasi tooma.
Käisin eelmisel nädalal rindel Bahmuti ja Avdijivka all ja väejuhid, brigaadiülemad ütlesid, et meestest on tuline puudus, kõik nende üksused on alamehitatud. Ja siis meie siseminister, meie valitsus ütleb, okei, las nad olla siin, küllap neil on omad põhjused. Ja siis püüab meil siseminister selgeks teha, et ega patriotism ei saagi olla ühesugune sotsil ja EKRE-l ja Isamaal ja reformil, et patriotism võib olla erinev. No ma ei saa aru. Kui sa lased oma riigi võõrsisserändajatel üle ujutada, üle ujutada oma kultuuri kõigega, nii et eesti rahvas hääbub ja hävineb ja võtta ära veel peretoetused ja mis iganes, painutada rahvas maksuterrori alla, siis mina küll ei saa aru, kus siin mingisugustki patriotismi näha võib. Vastupidi, see on kuritegu eesti rahva vastu. See on kuritegu meie põhiseaduse vastu, mis ütleb, et kõrgeim eesmärk Eesti riigil, kaasa arvatud valitsusel, on hoida ja säilitada ja kaitsta Eesti riiki, eesti kultuuri ja iseseisvust. Ja siis sotsid lammutavad seda nii kuis jaksavad ja siis ütlevad, et see on patriotism.
Kui me lammutame oma perekondi, lammutame oma väärtusi, lammutame abielu mõistet, mida iganes, kõike lammutame ja lammutame, siis kuidas saab rääkida patriotismist, Eesti riigi eest seismisest?
Siis see hämamine nende desertööridega, et kas nad on alalise kaitse saanud või on nad rahvusvahelise kaitse saanud või on nad lihtsalt siia tulnud ja kas neilt küsitakse mingeid pabereid. No tehkem siis ise Ukrainale ettepaneku. Teeme ise, et me mobiliseerime need mehed nende mobilisatsiooniseaduse alusel, anname neile kas või mingi varustuse, kui vaja, väljaõppe, kui vaja, ja saadame Ukrainasse. Ma usun, et kahel käel võetakse see see abi vastu, sest seal on tõesti igat meest vaja. Ja kui leitakse, et kui need mehed ei taha minna, siis ka see olevat patriotism, nagu me siin leidsime, ja oma isamaa ja kodumaa armastamine, siis tõtt-öelda mind teeb see sõnatuks.
Henn Põlluaas, riigikogu liige (EKRE)