20.12.2021
Henn Põlluaas tutvub Poola sõjatehnikaga.
Mitte ainult Euroopa, vaid terve maailm on Venemaa üha kasvava agressiivsuse tõttu sattunud suurimasse julgeolekukriisi peale Külma sõda. See, kas olukord eskaleerub nn kuumaks sõjaks, esialgu Ukrainas, aga ka Balti-Poola regioonis ja laieneb mujale, sõltub sellest, kas NATO-l ja Euroopa Liidu liidritel jätkub kindlameelsust ja julgust Putini ülbitsemisele ja provokatsioonidele adekvaatselt vastata või mitte. Senikaua koondab Venemaa enda üksusi Ukraina piiridele, provotseerib ning esitab teistele riikidele ja NATO-le absurdseid sõjalisi ja poliitilisi nõudmisi.
Kui kindlameelsust ja julgust pole ning puudub valmisolek reaalseteks vastusammudeks, siis valmistugem halvimaks, sest pätti saab korrale kutsuda vaid talle julgelt vastu asudes. Teame seda enda ajaloost ja kogemustest.
Nõukogude Liidu lagunemise järgi tekkis lootus, et sõjaline vastasseis on läbi ja otsene sõjaoht on Euroopas välditud. Esimesed suuremad mõrad sellesse petlikusse rahulootusesse tekkisid peale Gruusia ründamist Venemaa poolt 2008. aastal ja muidugi 2014, kui Venemaa alustas sõda Ukrainas. Kuid isegi Krimmi annekteerimisest ei piisanud kõikide silmade avamiseks.
Selleks ajaks olid enamik lääneriike viinud läbi ulatusliku desarmeerimise, pigistades silmad kinni Venemaal toimuva demokraatia asendumise totalitaarse autokraatia ja üha kasvavate ambitsioonide ees. Kui suur osa kõiges selles oli naiivsusel või Vene mõjutustööl, on raske öelda. On ju ka mujal omad Simmid ja Metsavased olnud, venemeelsetest poliitilistest jõududest rääkimata. Meilgi taheti ajateenistusest loobuda.
Läänes jäeti tähelepanuta Kremli tegelikku, ebainimlikku palet paljastavad Tšetšeeni sõjad ja kõik muud märgid, mis näitasid Venemaa konfrontatsiooni inimõiguste, demokraatlike printsiipide ja rahuliku kooseksisteerimise ideega ning nende valed ja demagoogia. Siiani olid silmad sisuliselt kinni pigistatud ka Venemaa tegevusele Süürias ja Wagneri palgasõdurite massimõrvadele. Putini kagebiitlikule deklaratsioonile, mille järgi oli 20. sajandi kõige hullem geopoliitiline katastroof Nõukogude Liidu lagunemine, ei pööratud lihtsalt tähelepanu.
Alahinnates Venemaad, ei usutud nende võimekusse moderniseerida sõjaväge ja sõjatehnikat. Ometigi on nad sellega hoolimata raskustest ja sanktsioonidest suuresti hakkama saanud. Kasvanud on armee isikkoosseis, arendatud on uut, modernset relvastust ja varustatud sellega pea 75% relvajõududest.
Vaadates Eesti valituse poolt hiljuti heaks kiidetud Riigikaitse arengukava aastani 2030, mille puhul on deklareeritud, et see vastab reaalsetele ohuhinnangutele, tundub, et reaalsus ei ole neile, kelle ülesanne on meie kaitsevõime tagamine, päris kohale jõudnud. Viitan siinkohal näiteks kaitsevaldkonna asjatundjale sügavalt arusaamatut õhutõrjevõimekuse vajaduse eitamist kaitsejõudude ülema poolt, kuid ka mitmetele muudele küsitavustele. See teema nõuaks aga juba omaette lahkamist.
Oma ultimatiivsete ja absurdsete soovidega, mille Kreml NATO-le esitas, soovib Venemaa tõrjuda NATO Euroopast välja, saada endale vabad käed ja kehtestada uuesti Külma sõja aegsed mõjusfäärid, kuhu kuuluksid lisaks Ukrainale kõik ülejäänud Ida-Euroopa riigid, kaasa arvatud Soome ja Rootsi ning mõned Kesk-Euroopa riigid. Venemaa ei ole oma geopoliitilisi ambitsioone ja mõjusfääride ihalust kunagi varjanudki. Need on avalikult ja häbematult sätestatud nende geopoliitilistes strateegiates. Deržaava ehk Vene Impeerium ja NSV Liidu piirid tuleb taastada.
Venemaa käitub, justkui oleks ta oma 140 miljoni inimesega suurem kui 500 miljoni inimesega Euroopa Liit, justkui tema Itaalia suurusjärgus olev SKT oleks suurem Euroopa ja NATO riikide omast ning justkui Vene relvajõud oleks võimsamad NATO-st. Need on luulud, kuid ütleb ju Eesti vanasõnagi, et julge hundi rind on rasvane. Tekitatakse probleem, selles süüdistatakse teisi, täristatakse relvi, seejärel esitatakse endale sobiv lahendus ja lääs maksab krõbeda hinna kinni. Seni on säärane käitumine end õigustanud. Täna on aga vägagi võimalik, et Venemaa on otsustanud relvade täristamisest kaugemale minna. Loodame, et mitte, sest võitjaid selles mängus ei ole.
Putini üüratut arrogantsust ja agressiivsust on võimaldanud lääne poliitikute naiivsus, majandushuvidest tingitud järeleandlikkus ja argus astuda Putinile vastu. Meenutagem kasvõi EL välispoliitika kõrge esindaja Borrelli enesealandamist Moskvas. Sigadustele adekvaatselt reageerimise asemel on peaasjalikult vaid näppu viibutatud ja sügavat muret avaldatud. Vaadates mitmete maade juhtpoliitikute jätkuvat dialoogiusku Kremliga, lõpliku üksmeele puudumist Venemaa ohjeldamiseks mõeldud sanktsioonide kehtestamistel ja ka vähest huvi eeskätt Euroopa idaosas toimuva olukorra eskaleerumise suhtes, tundub, et reaalsus ei ole veel paljudele kohale jõudnud. Nüüd on aga olukord muutumas ning Venemaad on ka hoiatatud tagajärgede eest.
Üsna raskesse olukorda on sattunud Soome, kelle kaitsejõud on vaieldamatult üks parimaid Euroopas. Pole kahtlustki, et oma geograafilise asukoha tõttu kistakse Soome, kui hoiatused ei mõju, võimalikku sõjalisse kriisi kaasa. Siis ei ole aga vaid iseendale ja naabermaale Rootsile lootmine lahenduseks. Soome on enda kaitsejõud viinud küll vastavusse NATO standarditega, teeb NATO-ga lähedast koostööd ja armastab rääkida NATO optsioonist, kuid ei ole NATO liikmelisust taotlenud. Püütakse vältida Kremli pahameelt.
Partnerlus ei asenda aga liikmelisust ega Artikkel 5-te. Arvestades geopoliitilist olukorda nüüd, kus Venemaa püüab dikteerida NATO ja teiste riikide käitumist ning on määratlenud Soome enda mõjusfääri kuuluvaks, tuleb Soomel paljude asjatundjate hinnangul hakata NATO liikmelisusele palju tõsisemalt mõtlema. Enne kui päris hilja on. Soome positsioonid ei ole veel muutunud, muutunud on aga geopoliitiline olukord. Kuid nagu president Niinistö ütles, teeb iga riik enda valikud ise.
Eesti ja teiste Ida-Euroopa riikide terav reaktsioon USA presidendi Bideni kavatsusele asuda Venemaaga dialoogi pidama koos nelja NATO suurriigiga, tekitas Washingtonis küll teatud pahameelt, kuid õigustas ennast. Biden lubas Ida-Euroopa riikide juhtidega peetud telefonivestluses, et mingeid suurriikide kokkuleppeid ei tehta üle meie peade ega Ukrainata ja et me saame kaasatud kõikidesse otsustusprotsessidesse.
Nüüd tuleb ühiselt hoida kinni NATO selgelt väljendatud seisukohast, et Venemaal puudub igasugune alus ja õigus dikteerida, kes võib NATO-ga liituda, kuhu tohib viia NATO üksusi ja relvastust ning et nii Ukraina, kui ka teiste riikide ründamisel ja nende territoriaalse terviklikkuse rikkumisel saab olema Venemaa jaoks väga kõrge hind. NATO kaitseb omasid ja ei ole Venemaa öelda keda, millal ja milleks me Eestisse kutsume.
NATO laienemine ja kõik muud sammud on astutud mitte Venemaa ohustamiseks ega ründamiseks, nagu Kreml väidab, vaid just nimelt vastukaaluks Venemaa provokatiivsetele geopoliitilist julgeolekuolukorda ja tasakaalu muutvatele ja ohustavatele sammudele. Venemaa NATO-le esitatud nõudmiste osas puudub igasugune dialoogikoht ja võimalus. Kremli arusaam, justkui neil oleks suveräänne õigus enda nägemust Euroopa julgeolekukorrast teistele riikidele ja organisatsioonidele jõuga peale suruda on vastuvõetamatu. Vaja on anda selge ja resoluutne vastus, seada piirid Venemaa agressiivsele käitumisele ning kaitsta oma julgeolekut ja demokraatiat.
Öeldakse, et ei ole midagi uut siin päikese all. Nii kahetsusväärne, kui see ka pole, tundub, et ka täna saab rahu püsida vaid hirmu tasakaalul, nagu see oli Külma sõja ajal. On viimane aeg, et kõik NATO liikmed järgivad president Trumpi nõudlikku meeldetuletust ja tõstavad oma kaitsekulutused kokku lepitud tasemele. Eesti peab tegema kõik endast sõltuva, et meie liitlased püsiks ühtsena, ei läheks järelandmiste teed ning et meie iseseisev kaitsevõime vastaks kõikidele reaalsetele ohtudele ja väljakutsetele. Vajadusel kasvõi riigikaitselaenu võttes. Kõik muu on vaid vesi Putini veskile. Nagu ka jutud uue Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisest.
Henn Põlluaas, EKRE fraktsiooni esimees, väliskomisjoni liige
Avaldatud Eesti Päevalehes 18.12.2021, pealkirja all: „Henn Põlluaas Venemaa nõudmistest: Putini üüratut arrogantsust ja agressiivsust võimaldavad Lääne naiivsus ja majandushuvid.“
https://epl.delfi.ee/artikkel/95429665/henn-polluaas-venemaa-noudmistest-putini-uuratut-arrogantsust-ja-agressiivsust-voimaldavad-laane-naiivsus-ja-majandushuvid