10.10.2017
AFP_HH0BO
„Kui lubada liberaalsetel võimuerakondadel tõsta sisserändekvooti, hõivavad madalapalgalised võõrad kohaliku rahva arvelt olemasolevad töökohad. See omakorda suurendab eestlaste väljarännet veelgi ja seab kahtluse alla Eesti riigi ja rahva püsimise,“ kirjutab Riigikogu väliskomisjoni liige ja EKRE aseesimees HENN PÕLLUAAS.
Eesti on teelahkmel. Olukorras, kus meid on tabanud enneolematu eestlaste väljaränne ja võõrrahvaste sisseränne on jõudnud juba okupatsiooniaegse sisserände tasemele, on meil valida, kas tahame eesti keele, kultuuri ja rahvusriikluse jätkumist või sulandumist multikulti katlas. Esimese valiku eest võitlesid meie esiisad Vabadusvõitluses ja hilisemates ajalootormides ning see päädis Eesti taasiseseisvumisega. Seda suunda esindavad praegu rahvuskonservatiivid. Teist, venestamise ja ühtesulandumise suunda surus meile vägivallaga peale Kremli okupatsioonirežiim. Tänaseks on see asendunud Euroopa Liidu vägivallatu, kuid rahvuse ja rahvusriigina kestmise vaatevinklist niisama saatusliku survega. Seda esindavad Eestis võimul olnud vasak- ja paremliberaalid. Tegemist on kahe põhimõtteliselt erineva arusaamaga, mida võib iseloomustada kui rahvusliku ja globalistliku suuna vastasseisu.
Kui sündimus ei suurene, kahaneb Eesti tööjõuturg järgmise 25 aasta jooksul ligi viiendiku võrra. Nii Reformierakond kui ka sotsiaaldemokraadid väidavad, et Eesti majandus vajab võõrtööjõudu ning seetõttu tuleb praegu kehtivad piirangud kaotada. Samal seisukohal on nüüd ka Keskerakond, kuigi see opositsioonis olles massiimmigratsioonile vastu seisis – vähemalt sõnades. IRL ei toeta piirangute täielikku kaotamist, küll aga nende märkimisväärset leevendamist. Vabaerakonnal, nagu ikka, seisukoht puudub või siis kaldutakse sotside poole. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on ainus, kes leiab, et immigratsioonipiiranguid ei tohi kaotada. Vastupidi, neid tuleb hakata rangelt järgima ning Euroopa Komisjoni sundkvootidest tuleb Poola, Ungari, Slovakkia ja Tšehhi eeskujul keelduda.
Millest sisserände pooldajad vaikivad
ÜRO rahvastikuosakonna 2001. aasta analüüsi kohaselt tuleks selleks, et hoida tööealiste arv samal tasemel, tuua poole sajandi jooksul Euroopasse 161 miljonit tööealist immigranti, ning eakate suhtarvu samal tasemel hoida (arvestades, et ka immigrandid vananevad) aastani 2050 lausa 1,36 miljardit immigranti. Arvestades, et Euroopas elab praegu 500 miljonit inimest ja et sisserännanute laste arv perekonnas on ligi viis korda suurem kui eurooplaste peredes kasvavate laste arv, ei ole vaja erilist fantaasiat, et kujutad ette, milliseks muutub Euroopa sellise arengu puhul.
Iseloomulik on, et kõik immigratsioonikvoodi tühistamise eestkõnelejad vaikivad maha tõsiasja, et Eestis ja Lätis juba on Euroopa suurim sisserännanud ja välispäritolu inimeste osakaal ühiskonnas ja et see ei ole lahendanud mitte ühtegi probleemi, mida immigratsioonipiirangute kaotamisega väidetavalt lahendada tahetakse. Vastupidi, venelaste lõimimisega oleme seni hädas.
Ei räägita ka sellest, et maailmas ennustatakse seoses tehnoloogia ja tootmise arenguga peatset töökäte ülejääki. Prognooside põhjal väheneb seoses sellega 25 aasta jooksul töökäte vajadus võrreldes tänasega ligi poole võrra. Võimaldades üha kasvavat sissrännet, on kõik need sisse toodud inimesed varsti töötud ja vajavad elementaarseks toimetulekuks sotsiaaltoetusi. Tagajärjeks on nii majanduse kui ka sotsiaalsüsteemi krahh, millele lisanduvad süvenevad etnilistest, kultuurilistest ja religioossetest põhjustest johtuvad konfliktid. Mis kõige hullem – sellisest olukorrast ei olegi rahumeelset ja aktsepteeritavat väljapääsu. Immigratsioon ei ole töökäte asendamisel lahendus, tööjõu pidevale sissevoolule rajatud tsivilisatsioon ei ole kestlik ja langeb mõne põlvkonna järel kokku.
Eesti on juba avatud
Ei räägita ka sellest, et Eesti immigratsioonipoliitika on juba täna oluliselt liberaalsem kui teistes Euroopa riikides. Immigratsioonikvoodile on kehtestatud tervelt seitseteist mitmesugust erandit, mis lubavad siia tuua piiramatult IT valdkonna töötajaid, hooajatöölisi, ettevõtte teistes riikides olevaid töötajaid, õppureid, kellele on loodud kõik alalise elamisloa saamise võimalused jne. Eestisse vastu võetavad pagulased ei kuulu üldse kvoodi alla, niisamuti nende hiljem järele saabuvad pereliikmed, Euroopa Liidu liikmesriikide, USA ja Jaapani kodanikud, investorid jne. Eelmisel aastal saabus Eestisse ligikaudu 10 000 inimest. Kümne aastaga teeb see Tartu suuruse linna jagu inimesi. Mingit vajadust immigratsioonikvooti leevendada ega tühistada tegelikult ei ole.
Püüdes tuua Eestisse veelgi rohkem uut tööjõudu võib näha soovi takistada meie majandusel minna kaasa tehnoloogia arengu ja juurutamisega. Miks peaksid ettevõtjad panustama uue tehnoloogia ja masinapargi arendamisse või palkade tõstmisse, et meie endi töötajaid siin hoida, kui odavat tööjõudu võib piiramatult sisse tuua? Madalapalgalised võõrad hõivavad kohaliku rahva arvelt olemasolevad töökohad. See suurendab eestlaste väljarännet veelgi. Suureneb surve eesti keelele ning tekib oht, et me ei saa oma kodumaal enam riigikeeles asju aetud. Juba praegu on eesti keele kasutusala igal aastal Ukrainast, Valgevenest ja Venemaalt saabuvate tuhandete immigrantide tõttu märgatavalt ahenenud.
Euroopa piiride taga on praegu ootamas kuus miljonit inimest. Aafrika rahvaarv kasvab lähima kahekümne viie aasta jooksul miljardi inimese võrra,. Nende jaoks on ka meie närune miinimumpalk kümneid kordi suurem, kui nad kodumaal suudaksid teenida, ja nad on valmis lendama mesitarude poole. Võõrtööjõud on kõike muud kui lahendus. Me teame väga hästi probleeme, millega on silmitsi ühiskonnad, kus sel moel on püütud tööjõupuudust ja majandusprobleeme lahendada.
Mida teha võõrtööjõu sissetoomise asemel?
Esmalt kõik, et saaksime sündimuse tõusuteele. Töötuid noori tööle võtvad ettevõtjad tuleb vabastada mingiks ajaks nende palgalt sotsiaalmaksu tasumisest. Meie eelis on hea haridus. Peame viima pakutava hariduse, majanduse ja ühiskonna huvid paremini vastavusse; senisest enam tuleb toetada ümber- ja täiendusõpet.
Põllumajanduse ja maaettevõtluse toetamiseks tuleb kehtestada regionaalsed maksuerisused. Vaja on vähendada bürokraatiat, tõhustada tööd, hakata tooraine (puit) müümise ja odava allhanketöö asemel valmistama lõpptoodangut, tõsta juhtimise ja turunduse kvaliteeti, arendada innovaatilist, teaduspõhist majandust, rakendada roboteid ning töid automatiseerida ja digiteerida jne. Loomulik on kõigi nende tegevuste ja investeeringute riigipoolne toetamine ja välisturgudele mineku aitamine – nii oskusteabe kui ka rahaga. Senised valitsused on paraku eelistanud Eesti majandusse panustamise asemel aidata sadade miljonite kroonidega meist hoopis rikkamat Kreekat. Riigi abi meie majandusele ja teadusele ning ekspordi suurendamiseks on olnud peaasjalikult vaid verbaalne ja iseennast kiitev. Teadlastel ja ettevõtjatel, eriti väikeettevõtjatel, kes moodustavad meie majandusest enam kui 90 protsenti, on sellisest abist vähe.
Siseminister Anvelti poolt kokku kutsutud rändepoliitika töögrupi septembrikuisel koosolekul osalenud teadlased Raul Eamets, Allan Puur ja Jaak Valge näitasid statistikale, teiste riikide kogemustele ja analüüsidele tuginedes, et sisseränne suurendab lõimumisprobleeme, getostumist ja kuritegevust. Ühtlasi kinnistub odavale tööjõule suunatud majandusstruktuur, kaasneb palkade vähenemine, tööpuuduse ja varimajanduse kasv, mis omakorda hoogustab eestlaste väljarännet. Kusjuures välja rändavad just samade ametite esindajad, keda tahetakse asendada võõrtöölistega. Kuna sisserännanud vananevad, siis varsti tuleb tööturult väljunud ning pensionit ja sotsiaaltoetusi saama hakkavate võõrtööliste asemele sisse tuua üha uusi inimesi.
Rohkem uuendusmeelsust
Riik ei tohi ennast aktiivse majandus- ja tööturupoliitika eest vastutaja rollist taandada. Nii toimides eirab ta põhiseaduslikku imperatiivi tagada eesti keele-, kultuuri ja rahvuse säilimine. Kui tahame säilitada oma riiki ja kultuuri ning endi kui eestlaste identiteeti ja soovime, et ka meie lapselapsed saaksid Eestis eesti keelega hakkama, peame rohkem kulutama innovatsioonile ja kokkuhoiule. Mida suurem on uuendusmeelsus majanduses ja riigijuhtimises, seda väiksem on vajadus inimkäte järele. Ei ole vaja nii suuri ametkondi ja ministeeriume! Eestis korvaks ajaga kaasas käimine ja kõrgtehnoloogia kasutuselevõtt töökäte puudujäägi ning võõrtööjõu sissetoomine kaotaks igasuguse mõtte.
Kui meil on töökäsi vaja, siis tehkem kõik, et tuua tagasi siit lahkunud inimesed, kelle kasvatamisesse ja koolitamisesse oleme panustanud. Nemad ei nõrgendaks meie ühiskonna sidusust ja kestlikkust, vaid tugevdaksid seda.
UU
Foto: AFP