28.10.2020
Kui üks arst algatab vaimse vägivalla…
“Juhtusin ajalehest lugema Karmen Jolleri artiklit “Perearst Karmen Joller EKRE tipp-poliitikutele: päriselus mõistetakse Sinusuguseid vanglasse“. Karmen Joller on perearst ja perearstide liidu juhatuse liige. Oma artiklis süüdistab ta konservatiive ulatuslikus vaimses vägivallas, enesetappude ja perevägivalla juhtumite arvu kasvus, jne.
Parasjagu ametis oleva arsti või õpetaja puhul teeb ettevaatlikuks, kui ta nii teraval teemal nii teravaid avaldusi teeb. Mõni võib hakata kahtlustama, kas perearst ikka peab oma töös arstivandest kinni.
Seda väga kallutatud ja väga ründavat artiklit, mis räägib paljudel teemadel korraga ja esitab hulga raskeid süüdistusi, suutes neist tõestada ehk vaid 10%, reklaamib Delfi kui arsti ja tõenduspõhise meditsiini propageerija seisukohta.
Täpsemalt on tegu siiski arsti sotsiaalmeedia postitusega, mille ajakirjanikud üles võtsid. Ent teataval ühiskondlikul positsioonil olev isik ei tohiks isegi eraviisiliselt ja oma eraviisilises sotsiaalmeedias selliseid avaldusi teha, sest neid tõlgendatakse ametlike ja teaduspõhiste seisukohtadena.
Vähemalt niipalju tuleks auditooriumist lugu pidada, et kui sotsiaalmeedia postitust on ajakirjanduses valesti serveeritud, siis autor peaks ise sinna juurde kirjutama oma kommentaari, et tegemist on tema isikliku arvamusega ja mitte tema kui eksperdi arvamusega, sama tuleks märkida oma sotsiaalmeedia kontol. Nii palju nõuab terve mõistus.
Aeg-ajalt painab mind mõte, et sellelt Jollerilt tuleks arstina tegutsemise litsents ära võtta pärast seda, kui ta niisuguse artikli avaldas, esinedes seejuures mitte lihtsalt isikuna, vaid arstina.
Teadusekspertide kallutatusest
Teadlased ja muud eksperdid lasevad pahatihti ennast propagandas ära kasutada või teevad ise pseudoteaduslikku propagandat. See on tegelikult tänase ühiskonna üks silmatorkav ja püsiv joon. Näiteid sellest võiks tuua lugematult.
Jolleri artikkel sarnaneb arsti sõnavõtule sõja ajal. Arst annab intervjuu, milles ta taunib tsiviile pommitanud vaenlast ja kirjeldab nende hirmsaid vigastusi, kannatusi ja surma. Ent tema enda riik samal ajal pommitab samuti vaenlase tsiviilobjekte.
Teisel pool rindejoont on teine joller, kes esitab täpselt samasuguseid süüdistusi, aga esimese riigi aadressil. Mõlemad arstid on lasknud ennast propagandas ära kasutada või teevad ise propagandat.
Mündi teine pool
Joller ei räägi näiteks sellest, kuidas väga paljusid inimesi, kes mõnda asja kritiseerivad, sildistatakse alusetult “homofoobideks”.
Foobia on aga haiguslik kartus, sundhirm. Inimesi, kellel mingeid sundhirme ei ole, kes aga mingitel põhjusel on mingite uute nõudmiste vastu, tembeldatakse haigeteks, ja see on vaimne vägivald. Kusjuures sedasi ignoreeritakse nende inimeste pretensioone, et neil on tegelikult tõsiselt võetavad argumendid näiteks samasooliste abielude legaliseerimise vastu.
Enamgi veel, ilmselt peavad homofoobideks sildistajad ise seda silti halvustavaks. Kui aga tõepoolest juhtub tegemist olema inimesega, kellel on foobiad, siis tuleks temasse suhtuda humaanselt ja mõistvalt, mitte halvustavalt. Miks perearst Joller ei suhtu humaanselt inimestesse, keda ta haigeteks peab ja miks ähvardab ta neid hoopis vanglasse kinni panna? Näib nii, et perearst on ise üks neist vaimse vägivalla teostajaist.
Kultuurinormide järsk ja autoritaarne muutmine
Jolleri kallutatud artikkel on selles kultuurilises konfliktis, millest artikli autor ise aru ei näi saavat, ainult õli tulle juurde valamine.
Tegelikult on teaduslikult tõestatud näiteks sellised asjad, et kiired reformid tekitavad inimestes stressi, et inimeste käskimine ja nende süüdistamine tekitab neis stressi, jne. Isegi Eestis on selliseid uuringuid teostatud, enam või vähem tõsisel teaduslikul tasemel.
Kujutlegem järgmist kahte olukorda.
1) Kusagil välismaal, räägitakse, et Rootsis, läks üks noorpaar abielluma, aga seal ooteruumis viibisid kaks homoseksuaali, kes samuti olid tulnud abielluma, ja nad vestlesid omavahel kõva häälega, et anaalseks on ikka see õige asi ja et naised on alamat sorti olendid – mille peale noorik sai psühhotrauma, jäi ahtraks, ei suutnud enam lapsi saada ja sooritas lõpuks enesetapu.
2) Üks noormees, räägitakse, et Eestis, hakkas kogelema ja ei saanud sellest enam elu lõpuni lahti ja jäigi kogelema sellepärast, et ootamatult keelati tal ära sõna “neeger” kasutamine, mida ta oli kodus ja koolis õppinud ja millest ta teadis, et see on neutraalne väljend, teda süüdistati rassismis, mille tagajärjel tal kujunes välja autism. Lõpuks sooritas ta enesetapu.
Euroopa Liit on kulutanud palju raha kõikvõimalike seksuaalvähemuste teemade “teaduslikuks” või teaduslikuks uurimiseks. Ka Tallinna Ülikoolis tegeletakse selliste teemadega. Ent pole kuulda olnud, et Euroopa Liidult oleks keegi saanud raha selle uurimiseks, kui suurt stressi tekitavad inimestes seksuaalvähemused, kes korraldavad paraade, taotlevad endale abiellumise õigust ja süüdistavad kõiki enda kriitikuid sajas surmapatus, sildistades neid ka homofoobideks. Pigem on selliseid uuringuid, kui keegi neid ongi teostanud, ühel või teisel viisil tsenseeritud.
Kokkuvõte: ärge segage teisi!
Lõpetuseks, ma ei kiida seda stiili heaks, kuidas mõned konservatiivid või nende toetajad või konservatiividena esinejad kirjutavad, eriti internetis anonüümselt esinedes. Näiteks samasooliste abielude vastased ei peaks üldsegi halvustama seksuaalvähemusi, paraku seda tihtipeale tehakse.
Õigupoolest sugugi mitte kõik homod või lesbid ei taha omavahel abielluda. Aga veelgi vähem kiidan ma heaks seda, kui kõrgharidusega inimene kirjutab niivõrd küündimatu ja kallutatud artikli või kui ajaleht sellist vihakõnet (ma ei kasuta seda sõna juriidilises tähenduses) üldse avaldab.
Ma tahaksin siin veel märkida, et ma ei kirjuta mitte kristlikult või rahvuslikult konservatiivselt positsioonilt, vaid liberalistlikult positsioonilt. Ma arvan, et täiskasvanud inimesed peavad tohtima omavahel teha, mida nad ise tahavad, kui nad ei kahjusta sellega iseennast, eriti aga teisi.
Mul on aga selline arvamus, et seksuaalvähemused on suurema osa oma õigustest juba kätte saanud ja et nende aktivistide tegevus küünib juba ammu sellesse piirkonda, kus nad kahjustavad teisi inimesi ning nende õigusi.
Jüri Eintalu, filosoof