Hirmufoon ja vastasseisud Eestis on sallivuslaste loodud

Eesti vähemustele ja mitmetele teistele ühiskonnagruppidele tekitavad kõige probleeme Mary Jordani ja Karoli Hindriksi moodi sallivuslased, mitte aga “rassistid”, “kseno- ja homofoobid.”

Uued Uudised on varemgi kirjutanud sellest, et võitlev geiagenda teeb homoseksualistide elu rohkem raskemaks kui mistahes homofoobid – nimelt loob nende agressiivsus geidele ründava ja pretensioonika fooni. Üheks selliseks väljendiks on homoparaadid, kusjuures Eesti omad on veel suhteliselt tagasihoidlikud – internetis leitavate piltide järgi kaotatakse Lääne-Euroopas peetavatel paraadidel kõik võimalikud piirid.

Täiesti mõistetavalt tekitab see religioossetes maades tohutut vastuseisu, sest see tänavaid pidi kulgev ebaeetiline ja -esteetiline möll riivab paljude inimeste tundeid ja moraali – ja sellest korraldajad ei hooli, nende jaoks on see jõudemonstratsioon.

ETV eetris alustas esmaspäeva õhtul intrigeeriv tõsielusaade “Üle parda”. Väga erinevate maailmavaadetega Eesti inimesed purjetavad nädalaid tormisel Vahemerel. Purjeka madrusteks on venelane Oleg, rahvusradikaal Knut-Thor, feminist Sanna, moslem Sten, geimees Joosep ja ajaloohuviline Mati, kirjutab ERR.

Geimees Joosep ütlebki, et tema arvates teevad geiparaadid LGBT kogukonnale karuteene. “Mulle ei meeldi homoparaad, kuidas seda tehakse. See peaks olema natukene väärikam. Me ei taha näidata, et kõik homod on ilged veidrikud, pigem ma tahaks näidata, et on ka normaalseid inimesi,” rääkis ta.

Sama alatooniga paistis silma ka hiljutine naiste marss – selles polnud kildugi muret naiste õiguste pärast, see oli marufeministide sõjakas marss, jõudemonstratsioon, kordades agressiivsem kui EKRE tõrvikurongkäik, mis on pigem rõõmupidu Vabariigi aastapäeval.

Eestis pole praktiliselt olnud rünnakuid välismaalaste vastu (on vaid üksikud juhtumid), pole hoomatavat rassismi ega võõraviha, vaid need kõik on Mary Jordanite ja Florian Hartlebi suguste abil eikusagilt välja imetud. Ometigi on Eestis elavate inimeste seas levinud hirm rassismi ja ksenofoobia puhkemise ees, ja selles on taas süüdi sallivusleer.

Nimelt levitavad nad nii välismeedias kui kohapeal alusetuid hirmujutte ja häälestavad siia tulevad välismaalased juba ette konfliktilainele. Nii kõnnivadki külalised Eestis ringi valvsalt, oodates rünnakut ja võttes ka olmekonflikti, mille üle “eeltöötluseta” oleks ehk naerdud, võõravihana. Ja kui inimene on valvel, siis ta konflikti ka leiab.

Ka Eestis “rassism” on rajatud samale alusele – kõik siia saabuvad neegrid häälestatakse juba ette “keskealise valge mehe” vastu. Ega massimigratsioon rahvusmeelsetele eestlastele meeldigi, aga nad ei taha siia ka valgeid ukrainlasi – taust on hoopis teine, see on mure oma rahvuse pärast, mitte võõraviha.

Just see oligi EKRE-ga hirmutamise eesmärk – luua õhkkond, kus hirmunud välismaalased tahavad Eestist lahkuda. Sallivuslaste endi algatatud hirmulaine suunatakse rahvuskonservatiivide “vihaõhutuse” sängi, et näidata neid ohtlikena. Nii soovitakse rahvuskonservatiivsus elimineerida, et siis võõrad siia kutsuda.

Hirmufoon on vasakliberaalide loodud. EKRE võitleb protsesside ja ideoloogiate, mitte inimeste vastu.