Brüsseli võimukoridoridest on juba pikemat aega kuulda jutte, et üleüldise föderaliseerimise käigus tahab EL saada kontrolli liikmesriikide strateegiliste maavarade üle. Seetõttu on tekkinud oht, et nüüd üritatakse esmalt muldmetallide ammutamine oma kontrolli alla saada, sealhulgas ka Eestis Virumaal.
Mingit maavarade loovutamist Brüsselile ei tohi kunagi tulla, Eestis tohib maavarade kaevandamine kõneks tulla ainult riigi eestvedamisel ja rahvusmeelse valitsusega, mida Eesti praegu pole. Reformierakond tuleb sellest nii kaugel hoida kui võimalik, nemad varastavad kõik ära.
Uudis ise kõlab hoiatavalt.
BNS: “Euroopa Kontrollikoda hoiatab oma värskes eriraportis, et kriitiliste maavarade impordipartnerite ringi laiendamiseta, sisemiste tootmisvõimsuste suurendamiseta ja taaskasutuse parandamiseta võivad ohtu sattuda nii kaitse- kui energiaeesmärgid.
“Varustuskindluse parandamiseks saab teha kolme asja: leida juurde kaubanduspartnereid, toota ise rohkem ja võtta ringlusse, mitte lasta raisku juba kaevandatud ja töödeldud materjale,” ütles eriraporti koostamist juhtinud Euroopa Kontrollikoja liige Keit Pentus-Rosimannus. “Praegu on Euroopa Liit kümne kriitiliselt vajaliku materjali osas täielikult impordisõltuvuses mõnest üksikust ELi välisest riigist. Kui mõni neist peaks otsustama ELi sõltuvust relvana kasutada, on ohus nii energia- kui kaitse-eesmärgid, sest kumbki pole kriitiliselt oluliste maavaradeta praegu tehtav.”
Kontrollikoja raport keskendus 26 materjalile, mida on vaja ELi energiasektori uuendamiseks. Nende hulka kuuluvad näiteks liitium, nikkel, koobalt, vask ja haruldased muldmetallid. Enamik neist materjalidest pärineb praegu ühest või mõnest üksikust ELi mittekuuluvast riigist nagu Hiina, Türgi ja Tšiili.
EL võttis 2024. aastal vastu kriitiliste toormete määruse, et seada poliitikale konkreetsemad sihid ja tagada pikaajaline varustuskindlus. Eriraportit tutvustades ütles Pentus-Rosimannus, et Euroopa Liit on aastate taguse ajaga võrreldes tegemas kriitiliste toormete vallas oluliselt rohkem, aga geopoliitilisi pingeid ja üleilmset võidujooksu arvestades tuleb nüüd liikuda jõulisemalt, kiiremini ja korraga mitmel erineval poliitikarindel.
Et vähendada oma sõltuvust käputäiest EList väljaspool asuvatest riikidest, on EL viimase viie aasta jooksul sõlminud 15 strateegilist toorainepartnerlust näiteks Kanada, Ukraina, Gröönimaa ja Austraaliaga. Kuigi need on koostööd parandanud, ei näita Kontrollikoja analüüs, et partnerlused oleksid tarneid Euroopasse suurendanud. Ligikaudu poolte toorainete puhul impordi maht hoopis vähenes.
ELi-Mercosuri leping kriitiliste toormete poolest rikaste Argentiina, Brasiilia, Paraguay ja Uruguayga ei ole aga tänaseks veel jõustunud. “Strateegilised partnerlused on kena algatus, aga me soovitame Euroopa Komisjonil keskenduda nende raames sellistele praktilistele tegevustele, mis reaalselt parandaksid varustuskindlust ja tooksid ELi kriitilisi toormeid juurde,” selgitas Pentus-Rosimannus.
Kontrollikoda näeb suurt potentsiaali kriitiliste toormete ringlussevõtus, aga praeguse seisuga ei tehta seda raportis vaatluse all olnud 26st materjalist kümne puhul üldse. Lisaks on enamik ELi ringlussevõtu eesmärke üldised, mitte seotud konkreetsete toormetega. Nii ei motiveeri need eriti selliste materjalide ringlussevõttu, mida on vähem kasutuses ja raskem jäätmetest kätte saada.
Ka kaevandamise ja töötlemise suurendamine ei ole ELis olnud lihtne, seda hoiavad tagasi nii pikad ja keerulised loamenetlused kui ka investeerimisvõimaluste puudus. Puudu on maavarauuringutest ning isegi kui mõni uus maardla leitakse, võib kaevandusprojekti valmimiseks minna aastakümneid. Seepärast on raske ette kujutada, et kõik uued projektid suudaksid 2030. aastaks seatud tähtajaks liidu varustamisse konkreetselt panustada.
Euroopa Komisjon on 2024. aastast alates asunud välja selgitama strateegilisi projekte, mis peaksid suurendama ELi sisemist strateegiliselt oluliste maavarade tootmisvõimekust. Kontrollikoda toob oma eriraportis välja, et sellistele projektidele on kehtestatud küll kiiremad loamenetluse tähtajad – kaevanduste puhul 27 kuud ja tootmise puhul 15 kuud, kuid seni ei ole projektidele ette nähtud ELi poolset rahastust.
Samuti soovitab Kontrollikoda oma raportis eelistada strateegiliste projektide valikus selliseid projekte, millel on eelkokkulepped Euroopa Liidu tööstustega. See aitab tagada, et kui uued kaevandused või töötlustehased ELi abil valmivad, jääb toodang Euroopasse, mitte ei jõua meie konkurentide toodetesse.”