25.04.2019
Itaalia Lega juht ja siseminister Matteo Salvini on kujunemas uue Euroopa liidriks.
EKRE-viha matab juba nii mõnegi politoloogi või ajakirjaniku mõistust sedavõrd, et reaalseid protsesse ei suudeta enam veidigi tõeselt vaadata.
On ilmselge, et kui vasakliberaal kirjutab “paremäärmuslastest”, siis ei saa see lugu olla objektiivne, tulemuseks on pigem vihapritsimine. Sama lugu on ka EPL-is avaldatud Raimo Poomi looga “EKRE saanuks Euroopas ka paremat kaupa teha?”
Mis mõttes “paremat kaupa teha”? Kas rahakultus on inimeste mõistuse juba sedavõrd ähmastanud, et iga asja taga nähaksegi ainult tehinguid? Raimo Poom üritab tõenäoliselt tõestada, et rahvuskonservatiivid on põhimõttelagedad tüübid, kes otsivad igas asjas ainult kasu. Ei, hoopis vastupidi – kui Eestis üldse keegi põhimõtetest kinni peab, siis just rahvuslased. Nojah, sotsid muidugi ka, nemad ei pane neomarksismi õpikuid kunagi käest…
EPL-i loo esimene viga on selles, et euroskeptiliste jõudude puhul räägitakse lõhestatusest ja nüüdsest plaanist koondada kõik need jõud üheks rusikaks. Jah, koondumine toimub ja soov ühineda on paljudel rahvuskonservatiivsetel liidritel, kuid lõhenemisjutt on täiesti vale. Ei saa kindel olla, kas vasakliberaalsele ajakirjanikele mahub see arusaam pähe, aga ka Euroopa rahvuslased pole ühene hall mass, kes mõtlevad kõik ühtemoodi.
Ühtemoodi mõtlevad nad siis, kui on vaja säilitada rahvusriikide EL ja mitte lubada föderalistidel liikmesmaadelt suveräänsust ära korjata. Muus osas aga on erinevatel rahvuslastel erinevad huvid – need ei saagi olla ühesed nii Balkanil, Madalmaades, Põhja-Euroopas ega endise NSV Liidu pinnal tekkinud riikides.
Peavoolumeedia ei taha sellest kirjutada, aga rahvusmeelsed jõud on juba ammu ise tunnistanud, et suhtumises Venemaasse ja Kremli ollakse sageli erineval arvamusel. Lääne-Euroopa rahvuslastel lihtsalt pole vene marurahvuslusest halbu kogemusi ja nad on ehk kaasa läinud riikliku poliitikaga, mis suhtub hästi koostöösse Venemaaga – pole ju saladus, et nii Prantsusmaa, Saksamaa kui ka Itaalia (juba enne Salvinit) majandus- ja rahandusringkondades on mõjukaid jõudusid, kes teeks Kremliga meelsasti vastastikku tulusat koostööd (Prantsuse Mistralite ehitus, Saksamaa ja Nord Stream 2, jne).
Ida-Euroopa rahvuslased seevastu ei soovi venelastega mingit koostööd, eriti poolakad, kes ei suuda Venemaale andestada ei Katõni, ei oma presidendi kahtlast hukkumist Smolenski lähedal ega paljut muudki.
Mõningaid vastuolusid külvab ka mõnede rahvuste väidetavalt kehv olukord naaberrahvusriikides (ungarlased Slovakkias ja slovakid Ungaris). Päris kindlalt aga on Põlissoomlaste rahvuslikud mured suuresti teistsugused, kui on need näiteks prantsuse või itaalia rahvuslastel, kasvõi juba rahvuste suurust arvestades.
Kõige seetõttu ongi imelik, kui Raimo Poom, kellel ilmselt rahvuslaste tegelikest mõtetest aimugi pole ja kelle jaoks on nad kõik “populistlikud paremäärmuslased”, julgeb arutleda, kes kuhu sobiks ja milline kokkulepe oleks õigem.
Ta toob jutu sisse ka väidetavad tülid eurorahade pärast, mis olevat tüliõunaks Poola ning Lõuna-Euroopa riikide vahel. See on küll täiesti meelevaldne käsitlus, sest teederahad Poola jaoks ei tule päris kindlasti jutuks, kui luuakse koalitsioone rahvusriikide huvide kaitseks. Eurorahad on see probleem, mis vaieldakse EL-is selgeks täiesti teistsugustel foorumitel, majanduspakettides, mitte aga EL-i rahvusriikliku või föderalistliku tuleviku võtmes.
Ehk siis – kui EKRE valib fraktsiooni, kellega koos Euroopa taas rahvusriikide-keskseks muuta, siis ei löö ta lauda kaarti, et vastutasuks peate tagama meie põllumeestele võrdsed toetused vanade liikmesriikide omadega – seda arutatakse täiesti teises kohas.
Euroopa parempoolsete, rahvuslike ja immigratsioonivastaste jõudude koostöö määrab suuresti ära ühishuvi, pöördumaks tagasi rahvusriikide EL-i juurde, ja lõpetamaks massiimmigratsiooni. Kui Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon on nende mõju all ja EL uuesti peamiselt majandusühendus, siis vaieldakse ka majandusküsimuste üle, kus võivad ka rahvuslased vastuoludesse langeda, kuid esmatähtis on üldise arengu suunamine õigele rajale.
Sellised raimopoomilikke lugusid, mis sogavad Euroopa paremleeris toimuvat, ilmub enne Euroopa Parlamendi valimisi ilmselt veel kümneid. Siinkohal on Uutel Uudistel küll kindel soovitus – ärge ammutage tegelikku infot peavoolumeediast, sest vähemalt “paremäärmuslaste” osas valetavad nad kõige räigemalt. Õige info saamiseks tasub internetist üles otsida nende endi infokanalid.