Vaimulik Veiko Vihuri võtab sotsiaalmeedias kokku üha aktiviseeruva homoagenda tungimise luterlikku kirikusse, mille selle juhtkond näib juba heaks kiitnud olevat.
“Millised on faktid seoses nn soolisuse ja seksuaalsuse teemalise aruteluga EELK-s?
EELK kodulehel on arutelu alusmaterjalina avaldatud dokument, mis seab kahtluse alla kaks sugu, traditsioonilise perekonna, heteroseksuaalsed suhted, õpetusliku ühtsuse jne. Jah, lugege.
Samal ajal deklareeritakse: õpetust ei muudeta, arutelu toimub Piibli ja usutunnistuskirjade alusel.
Ja siis on kodulehel seesama dokument, mis ütleb, et meil tuleb Piibel ja õpetuslik alus ümber mõtestada, sest kirik peab uuenema (semper reformanda!).
Aga see ei olevat EELK juhtkonna seisukohti kajastav dokument, vaid näide teiste maade kirikute aruteludest.
Ja ometi on see “näide” ametlik ALUSMATERJAL EELK-s toimuvatele aruteludele.
Veel öeldakse, et kui meie kirikus ei arutle nendel teemadel, siis tehakse seda meie eest.
Just seetõttu me peame arutlema neil teemadel ja tegema seda feministlikus, ärklevas ja progressistlikus võtmes, et keegi teine ei saaks seda meie eest teha!
Ma ei tea, mis hullus see on. Sellega tegelevad kirikus inimesed, keda ma olen tundunud 35 aastat.
Ja paljud teised on lihtsalt vait. Võib-olla nad loodavad, et nad saavad kõrvale viilida või et tõesti on parem arutelus osaleda ja “tunnistust anda”.
Aga arutelu ei toimu Jumala Sõna alusel, vaid feministliku, ärkleva ja progressistliku teksti alusel. Ilmselgelt on arutelu mõte leida ja kehtestada vaatenurki, mis lubaksid senise, Jumala Sõnale tugineva positsiooni ära muuta.
Minule heidetakse ette, et ma karjuvat “Hunt! Hunt!”, aga hunti ei olevat.
Ja ometi on meil manipulatiivselt, vastuhääli tuimalt ignoreerides ellu kutsutud teoloogilised arutelud, EELK ametlikul kodulehel on avaldatud hereetiline materjal, kirikulehes ja Usuteaduse Instituudis on kõlama pandud geikristlaste hääl (pean silmas üht kaitstud LGBT-teemalist tööd), mis nõuab kirikult täielikku tunnustust… Aga hunti ei olevat – on vaid üks külahull, kes hirmsasti hunti kardab.
Kas ma olen tõesti hulluks läinud ja EELK-s on kõik kõige paremas korras – toimub lihtsalt väike “informeeritud” mõttevahetus, misjärel minnakse oma eluga edasi? Peetakse kaunist laulupäeva, tunnustatakse töötegijaid?
Muutuse läbiviimiseks on peaaegu kõik nupud oma kohale asetatud. Teoreetiliselt on vajalikud käigud tehtavad. See, kui jäigalt seda partiid kriitika eest kaitstakse, ei ärata usaldust.
Inimpsühholoogia on mõtlemapanev. Alguses ollakse pea üksmeelselt mingile jaburusele vastu. Kui aga juhtkond alustab läbimõeldud taktika abil selle pealesurumist, hakkavad vastuhääled tasahilju vaibuma. Ühisrinne laguneb.
Üks osa pöördub ära ja loodab, et saab vaikselt oma asjadega tegeleda: ehk läheb mööda! Mõni teine ütleb: “Aga arutagem siis asja.” Kolmas ütleb elutargalt: “Jäik vastuseis ei tee ka midagi paremaks.” Viimaks panevad nad kõik nõutud viirukiterakese ohvrialtarile, sest “eluga peab kaasas käima.”
Jäävad üksikud, kes eluga kaasas ei käi. Esialgu lastakse neil olla, et säilitada mulje: kirikus on erinevad arvamused, oleme “paljuhäälne kogukond”.
Aga ühel hetkel nõutakse ka neilt alistumist “kirikus kehtivale korrale”. Öeldakse: kirik arutas ja otsustas! Oma viga, et te arutelus ei osalenud. Teil võib olla oma arvamus, aga kirik ei saa lubada, et te seate kahtluse alla iga inimese inimväärikuse.
Nii on läinud paljudes kirikutes. Kindlasti ei ole see võimalik EELK-s, sest hunti ei ole olemas ega tulemas.”