Hiljutine Eurovisiooni lauluvõistlus tekitas taas arutelu sellest, milliseks on see üritus muutunud ehk laul ja muusika enam ei loe, loevad šõu ja provokatsioon, kogu ettevõtmine aga on muutunud seksuaalvähemuste karnevaliks.
Sotsiaalmeedias nimetati Eurovisiooni ka Näljamängudeks ja kes on seda mitmeosalist filmisarja näinud, sel tulebki silme ette Kapitoolium, kus rikkalikes orgiates lõbutses rahvas, kes oligi riietatud nii, nagu seda näeb nn lauluvõistlusel. Ja on olemas ka “tsoonid”, riigid, kust normaalsed meloodilised lood enam lõppkontserdile ei pääse.
17. mail kandus homotrall Eestissse laiali, kõigepealt tuli “kapist välja” homovärvidesse mähkunud Stenbocki maja, siis ajas sellise riba üles Vene õigeusu kiriku vastas asuv Saksa saatkond ning viimaks heiskas Viljandi haigla (!) ees vikerlipu sotsiaalministeeriumi transkantsler.
“Kui ministeeriumi tippametnik toob polariseeriva sümboli universaalse haigla ette, loovutab riiklik institutsioon vabatahtlikult oma suurima väärtuse – ideoloogilise neutraalsuse,” kirjutatakse sotsiaalmeedias.
Toimuv ei ole loomulik, vaid pervertne, üks seksuaalhälve muudetakse heast peast normaalsuseks, samal ajal kui normaalne eluandev heteropere surutakse tahaplaanile.
Kuidas see “normaliseerimine” liberaalses ühiskonnas käib? Seal saab iga jälkuse legaliseerida, näiteks ninanokkimise, mida inimesed peavad üldjuhul vastikuks, see häirib kõiki. Kuidas seda “normaliseerida”?
Nii kirjutas Naisteleht 9 aasta eest: “Teadlased kinnitavad: nina nokkimine ja ninakollide söömine on tervislik”. Nii, “usaldame teadust”, väidetav teaduslik alus on olemas. Edasi tuleb see inimõiguseks kuulutada, mida võib teha igaüks, nagu näiteks ränne, soovahetus või abordiõigus on juba “inimõigusteks” kuulutatud. Edasi tuleb teadlik ja provotseeriv käitumine, kus agressiivne aktivistide grupp hakkab avalikult ninades urgitsema. Kui keegi, kel süda pahaks läks, sõimama hakkab või isegi kallale läheb, kuulutatakse ta vihakõnelejaks ning kohtus saab talt välja nõuda suurt raha summat “moraalse kahju” tekitamise eest.
Tundub absurdsena, aga liberaalses ühiskonnas see täiesti töötab, nii on tekkinud kõik “uusnormaalsused” ja isegi kohtud hülgavad professionaalsuse ning teevad otsuseid, kus ninanokkijad on kannatanud ning need, kel süda pahaks läks, on “vihakõnelejad”. Inimeste loomupärane vastumeelsus, senine moraal, mis ei luba seda teha – kõik kaob kellegi “õiguste” ees.
Paljud “uusnormaalsused” on tavalisele inimesele vastikud. Enamik heteromehi ei taha teada, mida “haberid-pillerid” intiimhetketel teevad, aga uusliberalism sunnib nende üle “rõõmustama”, sest nad on tõstetud eliidi staatusesse, samas kui lastega heteropere on justkui rahvavaenlane, kelle vastu töötab kogu liberaalne süsteem.
Kõik võimupoliitikud on sündinud isast ja emast, ometigi ülistavad kõik üksmeelselt elupuu viljatuid oksi.
Ajalugu on siiski näidanud, et moraalne langemine lõpeb olematusesse kadumisega.
Uued Uudised
Pildil Eesti valitsus.
