08.10.2019
Extinction Rebellion tähendab jõukate amatööride ajaviidet.
Suurbritannia vabakutseline ajakirjanik Benedict Spence kirjutab The Telegraphis, et kliimaliikumise Extinction Rebellioni (XR) tegevus paljastab selgelt, millise vasakaktivismi ja globaalse eliidi teesklusega on tegemist. Ta võrdleb kahte protestiliikumist: Extinction Rebellioni ja Hong Kongi proteste ning kirjeldab praegust aega mitte kui protestide aega, vaid kui raevukuse aega.
On suur vahe, mis on raevu vallandamise põhjuseks ja milline on viis, kuidas erinevad kultuurid ja nendes eksisteerivad erinevad ühiskonnakihid raevule reageerivad. Hong Kongi proteste ei saa taandada üheleainsale probleemile, kuid peamiselt on protestide ajendiks Hong Kongi suhted Hiinaga.
Poliitiline vabadus on hakanud murenema ja inimesed Hong Kongis pelgavad oma tuleviku pärast. Isegi Pekingi õigustajad, kelle väitel on protestide põhjused pigem majanduslikud kui kultuurilised või poliitilised, ei saa eitada tõsiasja, et majanduslike probleemide allikaks on organiseeritud rahvastiku sissevool Hiinast eesmärgiga nõrgestada kohalikku identiteeti ja saada suurem kontroll linna üle.
Hong Kongi protestijad on tõestanud, et nad on väga hästi organiseeritud ja oma nõudmistes väga selgesõnalised. Mõnes mõttes on nad saanud palju rohkem üldsuse tähelepanu kui näiteks Prantsusmaa kollased vestid, ja seda just tänu oma väga intelligentsele tegutsemisele gerilja taktika kasutamisel politsei brutaalsuse vastu. Näiteks keemiateadmiste kasutamisel pisargaasi kanistrite neutraliseerimiseks või odavate laserite kasutamisel CCTV-kaamerate segamiseks. Astudes piiratud ressurssidega vastu vaenlasele, kes on valmis kasutama ka surmavat jõudu, võib nende eesmärki pidada lausa üllaks, ehkki skandaalselt vähesed on seda toetanud ja sageli võib kuulda vaid naeruvääristamist.
Kui võrrelda Hong Kongi Extinction Rebellioni liikumisega, mis on järgneva kahe nädala jooksul plaaninud proteste Londonis, Berliinis ja Amsterdamis, siis siin on tegemist peamiselt keskklassi keskkonnakaitsjate populismiga. Tegemist on liikumisega, mis – kui nende nõudmisi ei rahuldata – lööb hingekella inimkonnale. Nende nõudmised on aga inimkonna jaoks igas mõttes sama hävituslikud kui muutuv kliima.
XR nõuab tegutsemist kliimamuutuste vastu selliselt, et see hävitaks kapitalismi (XR-i liikmed peavad küll silmas nn semukapitalismi, aga detailid ei ole siin nii olulised). See on julge lähenemine. Inimkonna ajaloos on kapitalism tõestanud end kõige edukama tõukejõuna probleemide lahendamisel, näiteks fossiilkütuste kasutamisel elustandardi parandamiseks, aga ka fossiilkütustele taastuvenergia näol asenduste leidmisel.
Kapitalism on aidanud miljarditel inimestel tulla välja vaesusest, aidanud kaasa eluea pikenemisele ning saatnud hulgaliselt ravimatuid haigusi ajaloo prügikasti, kuid sellele ei pööra protestijad tähelepanu. Kapitalism tuleb hävitada! Kuidas, ei ole päris selge. Ka asemele pakutav alternatiiv on üsna hirmutav – võimas riigiaparaat, mis muudaks süsinikuneutraalsuse saavutamiseks radikaalselt riikide energiastruktuure. Äärmiselt kulukas ja ebapopulaarne tegevus, kuid XR eeldab rohelise tule saamist oma kodanikekogunemistelt, mis asendaksid valitsusi.
XR-i näol on tegemist rohelise liikumisega, mida on meile ettesöödetud juba ligi pool sajandit ja mida on suhtekorralduslikult hoolega vormitud. Kõike selleks, et jätta muljet kui ümberlükkamatutele teaduslikele faktidele tuginevast heasoovlikust liikumisest, kuid mida äärmusvasakpoolsed poliitikud kasutavad tegelikult oma vasturääkivusi täis ja ähvardava tegevuse kattevarjuna – tehke nii, nagu meie ütleme või muidu tuleb maailmalõpp.
Selline poliitika on autoritaarne poliitika, tüüpilise keskklassi suhtumine, mille kohaselt teevad tavalised inimesed alati, mida neil teha kästakse. Arvamine, et avalikkus on valmis käsu peale hävitama kogu oma elu ja ühiskonnastruktuurid lihtsalt selleks, et rahuldada kliimanõudmisi, on puhas fantaasia. Kui sedalaadi vasakäärmuslikul rohelisel poliitikal oleks mingilgi määral tõsiseltvõetavat toetust, siis oleks rohelised parteid parlamentides palju suuremalt esindatud ja XR-i ei oleks olemas.
Rikkad ja ilusad nõuavad ülejäänud maailmalt, et kõik püüdlused ja vabadused jäetaks sinnapaika ning inimesed muudaksid pöördumatut oma elusid. Ning selle alustalaks on ülbe uskumus, et kõik jooksevad nendega õnnelikult kaasa. Paraku – see on just see, mille vastu protesteerivad inimesed Hong Kongis.
Ent erinevalt Hong Kongist on XR-il ülemaailmse eliidi vaikiv toetus. Ühelt kliimakohtumiselt teisele lennates jutlustab eliit suure rõõmuga kliimamuutuste ohtudest ning kutsub kohale ilma igasuguste ekspertteadmisteta hukukuulutajaid – näiteks 16-aastase Greta Thunbergi.
Kuid – samuti erinevalt Hong Kongist – puudub XR-i vedajatel toetus tavaliste inimeste hulgas. Nende trikke nähakse just nimelt ainult trikkidena. Neis nähakse seda, kes nad on – neis nähakse jõukaid amatööre. Jõukad amatöörid tegelevad tänavate blokeerimisega, kiirabiautode takistamisega, nad räägivad inimestele, et nood võivad surra, kuid lisavad siis, et see ongi hind, mida tuleb maksta ilmale tulemise eest. Selline asi ei meeldi tavainimesele kohe mitte põrmugi – eriti veel, kui kaadrid Hong Kongist näitavad protestijaid kiirabiautosid läbi laskmas.
Need kaks erinevat liikumist on mõlemad raevukad. Kuid sel ajal, kui üks neist võitleb raevukalt oma vabaduste säilimise eest, on teine raevunud, kuna talle ei anta vabadust otsustada teiste eest.
Allikas: The Telegraph
Refereeris Triin van Doorslaer