Hundid lambanahas: Eesti pseudoinimõiguslased nõuavad sõnavabadust “omadele” ja inkvisitsiooni “neile teistele”

Kui väidetavad inimõiguslased õigustavad “omade” vaenuõhutamist ning nõuavad samas teiste vastu karmimaid meetmeid, siis on tegu ideoloogiliste pseudoinimõiguslastega – just selline moodustis on Eesti Inimõiguste Keskus.

BNS vahendab: “Inimõiguste Keskusel õnnestus annetajate abil kuu ajaga koguda 8000 eurot, et katta Tallinnas Palestiina-meelsel meeleavaldusel rahvusvahelise vaenu õhutamise tõttu seadusega pahuksisse läinud noorte kohtukulud.”

Jutt käib sellest, et Gaza toetamiseks korraldatud miitingul, kus viibis ka radikaalse Moslemi Vennaskonna esindaja, oli väljas loosung “jõest mereni”, mis on otseselt palestiinlaste loosungi “Juudid merre!” leebem variant ja tähendab araablaste võimu Eufratist ja Tigrisest kuni Vahemereni, jätmata ruumi juudiriigile.

Kuigi keskus üritab oma selgituses jätta mulje, et meeleavaldajad ei pruukinud aru saada mõiste “jõest mereni” sisust, ei ole usutav, et plakati tegijad ja kandjad seda ei teadnud – loosungeid ei tehta kunagi nii, et kandja ise sellest aru ei saa, meeleavaldajad annavad oma protestile alati sisu, muidu poleks sel mõtet.

Inimõiguste keskus on meeleavaldajate kaitsmisega valinud Lähis-Ida sõlmpunktis poole, nagu ka nende hea sõber Euroopas LGBT – ikka palestiinlaste barrikaadipoolel. See tähendab paratamatult Iisraeli-vastasust. Pseudoinimõiguslaste mure ei ulatu noorteni, kelle Hamas tappis Iisraeli kontserdipaigal. Vähemalt üldmulje on selline.

Edasi aga tuleb põhjalik vassimine – inimõiguste keskus hakkab rõhuma sõnavabadusele, kuid lõpetab vaenukõneseaduse karmistamise nõudega. Ühelt poolt väljendatakse muret sõnavabaduse pärast ehk “Inimõiguste Keskus leiab, et ükski uus sõnavabaduse piirang ei peaks algama trahviga”, “On olnud nii lahendeid, mis leiavad, et lause peaks olema keelatud, kui ka selliseid, mis paigutavad selle sõnavabaduse alla” ja “On keeruline öelda või ette näha, kuidas riik niinimetatud keelatud lauseid või sümboleid mõnes järgmises siseriiklikus või rahvusvahelises konfliktis tõlgendab.”

Teisalt hakkab seesama keskus uuesti vaenukõneseadust nõudma, märkamata, kuidas see nende endi tegevusega meeleavaldajate kaitsel kokku ei lähe: “Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt tõdenud, et vaenukõne ei kuulu sõnavabaduse alla”, “Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel”, “Vaenu õhutamise piiramise kaugemaks eesmärgiks on ära hoida ühiskonna lõhestamist ning vältida ühiskondlikke pingeid”, “Vaenu õhutamine on toitnud mitmeid inimõiguste katastroofe, holokaustist kuni Rwanda genotsiidini,” ja”Inimõigusi austavas ühiskonnas on vaenukõne piiramiseks vajalik selge õiguslik regulatsioon.”

Panete tähele: vaenukõneseaduse õigustamiseks kasutatakse holocausti ehk genotsiidi juutide vastu, ise aga toetatakse rahaga neid, keda süüdistatakse loosungi kasutamises, mis soovitab juute merre paisata.

Väga hästi kokkuvõetav seisukoht: kui vaenuõhutamist pannakse süüks inimõiguste keskuse “omadele” ehk poliitiliselt ja ideoloogiliselt ülelaetud grupeeringutele, siis on pseudoinimõiguslased sõnavabaduse poolt; kui väidetavalt õhutavad vaenu “need teised”, nõuab Eesti Inimõiguste Keskus näppude veelgi valusamat surumist sahtli vahele ehk vanglakaristusega vaenukõneseadust (inimõigulased nõuavad vanglat?). See on ääretu kahekeelsus.

Eesti Inimõiguste Keskus on ideoloogiline organisatsioon, kes on tahaplaanile heitnud põhiinimõigused (õigus elule, toidule, peavarjule, haridusele, turvalisusele jne) ning keskendunud vähemuste nn uusinimõigustele, mis sageli tähendavad kapriise, nõrkusi ja pahesid. Ja Lähis-Ida konfliktis valisid nad selge poole. Need ei ole inimõiguslased, vaid marksistlikud hundid inimlikkuse lambanahas.

Uued Uudised

Gaza konflikti puhul tuleb valida Hamasi ja Shani Louki vahel…