08.02.2018
Idapiir
Idapiirist räägitakse praegu nii ja naa, aga nagu ikka, on kõigis hinnangutes omajagu emotsioone, seepärast on võib-olla õige, kui probleemi vaatab asjaga otseselt seotud inimene.
Olen sündinud Võrumaa Misso vallas Kivioru (Kiviora) külas, kuid mu sünnikodu jääb praegu tegelikult Venemaa poolele. Eelmisel iseseisvusajal oli see Eesti Vabariigi Laura (Lõuna) vald. Oma kodukoha põlispuid saan praegugi vaadata vaid üle Pedetsi piirijõe.
Käin igal aastal 3-4 korda Kiviorus, matkates seejuures Misso kõrtsi juurest jalgsi kodukanti ja tagasi, mis tuleb ühtekokku paarkümmend kilomeetrit. Lihtsalt tore on jalutada ja lapsepõlveaegu meenutada. Viimasel korral, möödunud sügisel, helistasin Luhamaa piirivalvekordonisse ette, et piirivalvurid teaksid ühe matkaja viibimisest piirialal. Seda enam, et Kiviorust Veskini kõnnin ma mööda piki piiri kulgevat teed, kus metsakasvanud Venemaa on kohe käeulatuses.
2015. aastal alanud piiririba puhastamine võeti minu kodukandis päris kõvasti ette, vähemalt Kiviorus on see ala paarkümmend meetrit lai, seda mööda näeb kaugele. On hoiatussildid, üksikud uued piiripostid, kuid mingit videotehnikat pole ma teadlikust pilguga otsimisest hoolimata suutnud tabada. Piirikraavid on kobraste poolt kinni pandud ja lamm üleujutatud. Midagi erilist ma seal piiril ei näe ja seda, et idapiir on kaitstud, ei julgeks ma ka suurimas optimismihoos väita.
Piirivalvet olen harva näinud, kohalike sõnul sõidavad nad Kiviorust paar korda päevas läbi. Paar suve tagasi matkasin Kiviorust üle Parmu Kureküla ja Rammuka suunas ning inimtühjas Sakutis oli auto täies relvis piirivalvurite ja koeraga mul kannul. Nad olid patrullimise ajal märganud vähesõidetaval teel selgeid jalajälgi ja tõttasid kohe kahtlast inimest otsima. Ma polnud neid tookord ette hoiatanud, kuid rääkisime sotid ruttu klaariks ja ma sain edasi matkata. Siinkohal tunnustus neile meestele, seda enam, et just Kivioru kandis on mitmel korral üle piiri lipsanud immigrandid, kes on ka kohe kätte saadud.
Kui 1990. aastate alguses käis kohalik rahvas veel üle piiri, siis praegu pole seal kohe kindlasti mingit otsest ülekäimist, Venemaale minnakse ametlikult, läbi Luhamaa piiripunkti. Tõtt-öelda lõpetasid otsekäimise ennekõike Vene piirivalvurid. Veel 1994. aastal käisin minagi loata üle, sest kohe sünnikodu juures, paarsada meetrit piirist, on kalmistu, kus puhkavad minu vanavanemad. Järgmisel aastal enam üle ei saanud, kohalikud ei soovitanud, sest venelased olid karmiks läinud.
Milline on minu nägemus piirirežiimist oma kodukandis? Piirivalvurid on tublid, teevad oma tööd südamega, kuid sellest jääb väheks. Üksikud immigrandid kukuvad kohe sisse, sest kuigi tegu on ääremaaga, on seal kohalikku rahvast veel olemas ja nemad märkavad võõraid kohe. Kui aga peaks juhtuma selline lugu, nagu oli paari aasta eest Vene-Norra ja Vene-Soome piiril, kus idanaabrite piirivalve laskis teadlikult suured kambad immigrante üle piiri, siis ei saa piirivalve kohe kindlasti hakkama ja kontrolljoonele tuleb kiirkorras kaitseliitlased tuua.
Massilise sissetungi ajal läheb pagulaste ohjamiseks vaja sadu relvis vabatahtlikke ja ma ei kujuta ette, kuidas need mehed töökohtadelt pikemaks ajaks mobiliseeritakse. Sõjaliselt on piir kindlasti täiesti kaitseta ja agressiooni korral põrutavad rohelised mehikesed vähimagi takistuseta üle Haanja Võruni välja, kus ehk kuperjanovlased ja kaitseliitlased neile juba vastu astuda suudavad.
Pole just optimistlik ülevaade? Sest nii ongi, idapiir on reaalsuses üsnagi fiktiivne joon. Julgen lisaks ka väita, et kogu praeguses kontrolljoonega seonduvas rahastamisskandaalis süüdistataval Hanno Pevkuril, kel oli piisavalt “tarkust” kolme ministriameti pidamiseks, pole ega ole olnudki mingit arusaamist, mis piiril tegelikult toimub.