02.07.2024
Varro Vooglaid
Jaak Valge avaldas hiljuti Postimehes artikli pealkirjaga “Mis saab rahvuskonservatiivsel tiival edasi”, kus avas visiooni, millest tema loodav uus erakond (ERK) saab juhinduma. Selle visiooni pinnalt paistab, et minu veendumustest seisab see erakond selgelt kaugemal kui EKRE.
Eriliselt peatus mu tähelepanu alltoodud lõigul, kust vaatab küll ümmarguselt sõnastatult, kuid siiski piisavalt selgelt vastu liikumine mitte EKRE-st paremale, vaid vasakule: “Teiseks, osalt rahvustervikluse põhimõttest ja osalt ka meie praegusest majanduslikust kriisiolukorrast tulenevalt peame pöörama rohkem tähelepanu vähemkindlustatud Eesti inimestele. Majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus Eestis ei ole kunagi olnud nii suur kui nüüd, 21. sajandi alguses. Ebavõrdsus ei ole Eestile ajalooliselt omane. Rahvuslaste ja konservatiividena rahvustervikluse eest seistes peame solidaarselt hoolitsema kõikide ühiskonnakihtide eest. Me ei pea end ilmtingimata asetama vasak-parempoolsele skaalale, vaid olema selle skaala ülene, hoolitsedes nii Eesti ettevõtjate kui ka töövõtjate eest. Töövõtjad peaksid küll ajalooliselt olema sotsiaaldemokraatide teema, ent nii Eesti kui teiste Euroopa riikide sotsialistid on muutunud šampanjasotsialistideks, kes globalistidena hoolitsevad ennekõike seksuaalvähemuste eest ning lasevad end vähem häirida erakordselt suureks kujunenud ebavõrdsusest ja ülirikkusest.”
Muidugi on tõsi, et Eestis valitseb suur ebavõrdsus ning inimeste hädade suhtes ei tohi olla ükskõikne. Seetõttu paistab väljendatud positsioon esmapilgul ilus ja hooliv.
Lähemalt vaadates nähtub aga, et ERK-i eesmärgiks on hoolekanderiigi mudelit praktiseerides täita sotside poolt osaliselt tühjaks jäetud ala – võtta neilt, kellel on rohkem, ja jagada neile, kellel on vähem. Kui võõrsõnad appi võtta, siis kipub siit kõnealuses aspektis vastu vaatama (ja ma ütlen seda mitte hinnanguliselt, vaid kirjeldavalt) olulises osas natsionaalsotsialismile omane visioon – rahvust kõrgeima hüvena käsitlev hoiak, mis näeb riigil tsentraalset rolli rahva heaolu tagamisel. Sotsialistlik lahendus inimlikele hädadele, sh ühiskonna liigsele ebavõrdsusele ei ole aga kunagi andnud ega ka saa kunagi andma häid tulemusi, sest sotsialism on rajatud põhimõtteliselt vääratele, ebainimlikele alustele.
Tõele au andes tuleb muidugi nentida, et kõik Eestis tegutsevad erakonnad on oma hoiakutelt vähemal või rohkemal määral sotsialistlikud ja seega on küsimus pigem selles, kuidas sel skaalal üksteise suhtes paigututakse.
Mina ise tahaks näha liikumist vastupidises suunas – mitte hoolekanderiigi mudeli süvendamise, vaid isikliku vastutuse allajoonimise ja riigi tagasitõmbumise suunas ning ühes sellega ka maksude jõulise langetamise suunas. Kahtlemata on riigi ülesanne hoolitseda selle eest, et tugevamad (ennekõike korporatsioonid) ei saaks nõrgemaid ära kasutada, ent riigi ülesanne ei ole vara ümber jagada ja inimeste eest hoolt kanda (vabas ühiskonnas peavad oma abivajavate liikmete eest hoolitsema tugevad perekonna ja kogukonnad, mille heaolu peab riik soosima, selle asemel, et nende funktsioone usurpeerida).
Ideaal, mis väärib pürgimist, on libertaarne, isiklikku vabadust ja vastutust esile tõstev, mitte riigi hoolekandefunktsiooni rõhutav. Samas on muidugi tõsi, et masside silmis on sotsialistlik positsioon kindlasti populaarsem kui libertaarne, sest isiklik vastutus ja selle taustaks olev isiklik väärikus ei ole kõrgelt hinnatud hüved. Seal, kui libertaarselt meelestatud inimesed ütlevad riigile “Tõmba tagasi ja jäta meid rahule, saame ise hakkama!”, ütlevad sotsialistlikult meelestatud inimesed “Võta neilt, kel on rohkem ja anna meile – hoolitse meie eest!”
Teine oluline aspekt, mille osas saavad ERK positsioonid kõigi eelduste kohaselt olema EKRE-ga võrreldes mulle vähem sümpaatsed, on globalistlikkus. Sellele järeldusele viitab asjaolu, et ERK-i juhiks valitud Henn Põlluaasal olid EKRE fraktsioonist selgelt kõige enam USA (kui globalismi keskme) välispoliitikat toetavad vaated ja sarnased on ka Jaak Madisoni hoiakud.
Alles mõne päeva eest kirjutas Madison oma Facebooki seinal, et Kaja Kallase seisukohad seonduvalt Ukraina sõjaga on olnud “tihti õiged”. Minu hinnangul on need olnud süstemaatiliselt ja raskelt väärad, et mitte öelda ohtlikult väärad, peegeldades mitte Eesti riigi ja rahva , vaid meie üle valitsevate globalistlike võimuringkondade huve. Tean, et olulises osas iseloomustab minuga sarnane hoiak ka EKRE juhtkonna vaateid.
Tähelepanu väärivaid aspekte on muidugi teisigi (näiteks ei tea ma konservatiivsuse teljel võimalikele erinevustele mõeldes ERK ridades ühtegi tuntud poliitikut, kes oleks võtnud avalikult sõna sündimata laste eluõiguse kaitseks, samas kui EKRE esimees Martin Helme on seda teinud aastaid). Aga eks aeg näitab, millised programmilised seisukohad ERK kirja paneb ning milliseid vaateid nad oma tegevust edendades väljendama hakkavad.
Varro Vooglaid, riigikogu EKRE fraktsiooni liige