Ideoloogiline mõttekoda Praxis toodab mõttetuid “analüüse” 

Revolutsioonilise “salga” sünnitanud mõttekoda Praxis näitab taas enda täielikku mõttetust, üllitades ühe väga küsitava “analüüsi”.

BNS kirjutab: “Eesti erakondade liikmeskonnast moodustavad naised üle poole, samas on siiski naiste osakaal poliitikas tagasihoidlik ning erakonniti on varieeruvus suur, selgub mõttekoja Praxis analüüsist.”

Uudis jätkub: “Muutusest hoolimata oleme soolisest tasakaalust kaugel. Seda ilmestab ka asjaolu, et riigikogus jõuab samuti naisi vähem juhtivatele kohtadele – naisi on märkimisväärselt vähem komisjonide ja fraktsioonide juhtide seas. /…/ Lõpuni on selgusetu, mis takistab sada aastat pärast aktiivse ja passiivse valimisõiguse laienemist Eesti naistele soolise tasakaalu saavutamist esinduskogudes, märkis Praxis.”

Miks on sellist analüüsi üldse vaja, kui tegu on elukaugete inimeste ideoloogilise asendustegevusega? Praxis otsib ilmselt Liisa Pakosta kombel põhjusi “valge keskealise mehe” diskrimineerivast suhtumisest naistesse, minnes mööda tegelikest põhjustest.

Üks selliseid põhjusi on ilmselt naiste alalhoidlikkus – nad ei taha minna poliitikasse, kus nende pere- ja eraelu kistakse meedia poolt kohe sõna otseses mõttes alasti. Eesti poliitika on selline, kus iga uue inimese tulles otsib meedia üles kõik tema nõrgad küljed – milline ema tahaks, et tema lapsed loeksid lehtedest temast halba? Nii ongi poliitikas peamiselt karjäärinaised, kes on paksu naha selga kasvatanud, aga paljukest neid on, et triibulised nimekirjad täita?

Praxis ütleb, et erakonniti olevat naiste osaluse protsent väga erinev – aga näiteks rahvuskonservatiivide puhul ongi naisel poliitikasse tulek suur julgustükk, sest peavoolupoliitika tümitaks meedia kaastoel ta ruttu pilbasteks. Tasub vaid meenutada rünnakuid Kert Kingo vastu, millest võtsid aktiivselt osa ka Reformierakonna ja sotside naispoliitikud.

Hea näide on siinkohal hoopis mees ehk ministrikutse saanud laulja Koit Toome – mees küll keeldus ametist, aga juba kirjutab ERR: “Äriregistri järgi liitus 3. jaanuaril 1979 sündinud Koit Toome erakonnaga Res Publica 15. jaanuaril 2003 ega ole sealt välja astunud. /…/ Erakondade Rahastamise Järelevalvekomisjoni (ERJK) andmetel ei ole Toome ka alates aastast 2013 Isamaale mitte ühtegi annetust teinud ega ka sentigi liikmemaksu maksnud.”

Ehk siis keeldus Toome ministriametist, aga tema tausta võttis meedia kohe ette. Kui paljud naised tahaksid sellist sorimist oma elus?

On veel rida asju, mis naisi poliitikast eemal hoiab – kuna seal on tegu tugevate maailmavaateliste kokkupõrgetega, on ka suhtlus poliitikas karm. Praegu võideldakse väärtuskesksete teemade pärast, võitlused on ägedad ja enamik naisi ei soovi lihtsalt kogu aeg barrikaadidel olla.

Lisaks kujutavad meedia, võrdõiguslased ja igasugused “praxised” tööd Riigikogus ja volikogudes millegi lõbusana, kus võetakse ainult palka vastu ja seetõttu sobib seadusandja töö nende arvates naistele igati hästi. Ei, saadikud närivad läbi eurodirektiive, töötavad seadusandluse kallal, tutvuvad üha uute dokumentidega, analüüsivad eelnõusid – see on tohutu töö, mis tahab sageli ka õhtutundidel ja nädalavahetustel tegemist. Selline töö lihtsalt pole paljude naiste (ega ka meeste) jaoks.

Ega ka töö suurte firmade juhatustes, kuhu “triibulisi nimekirju” surutakse, ole ainult raha vastuvõtmine – naised on alalhoidlikud ja mitte igaüks neist ei taha teha otsuseid, mis võivad mõjutada paljude inimeste ja elualade saatust.

Praxise-suguste “mõttekodade” nõrkuseks ongi see, et nad vaatavad kõike läbi ideoloogilise võitluse prisma, otsides “diskrimineerimisi” ja vedades ühiskonda barrikaadidele. Neile ei tule pähegi mõte, et järsku alalhoidlikud naised ei tahagi sellisesse meediapeksu ja raskesse seadusloomesse sukelduda. Nii laiutabki Praxis käsi – sada aastat võrdõiguslikkusest möödas ja triibulisi nimekirju polegi!