Ideoloogiliselt dresseeritud demokraatia

Jaak Uibu kirjutis peavoolumeediast (Uued Uudised, 31. 05 2021) äratas juba varjusurma vajunud tundeid, mida see teema ka käesoleva  loo autoris on tekitanud. Nagu artiklis öeldakse, teoorias peaks meedia teenima ühiskonda demokraatia valvekoerana, kirjutab Toomas Varrak.

Praktikas toimib peavoolumeedia seevastu pigem dresseeritud ja suukorvistatud või koguni omanike poolt kohitsetud ning alatoidetud lemmikloomakesena. J. Uibu hinnangu toeks tahaks lisada omast  kogemusest mõne näite, mis haakuvad  tem  tõdemusega.

Sarnaselt temale olen aastatega samuti kogenud, et peavoolumeedia reaktsioon kaastööpakkumisele on enamasti selle ignoreerimine. Sellega sisuliselt välistatakse  võimalus, osaleda ühiskondlikus mõttevahetus. Hoolimata autori pädevusest käsitletavas küsimuses. Tavaliselt ei peeta vajalikuks pakkumisele isegi vastata. Rääkimata põhjendusest, miks kaastööd ei avaldata. Siiski, kusagil kümmekond aastat tagasi ilmus (kas „Postimehes“ või „Sirbis“; mõlemaga on autoril ühesugune kogemus) lugu, milles käsitlesin teaduskraadide ja sõjaväeliste aukraadide erinevust. Üks teadusmees kirjutas selle kohta arvustuse. Arvustuses öeldi, et loo algus äratas huvi, kuid lõpp tekitas pettumuse. Noh, kõigile ei saa ju meele järgi olla! Tähelepanu äratasid aga pettumuse põhjenduseks toodud põhjendused.

Kui nüüd õigesti mäletan, siis leidis  teadusmees selleks tekstist neli või viis argumenti. Pisut hämmastav aga oli, et nende hulgas olid väited, mis puudusid arvustatavas tekstis. Ka omistas arvustus  artikli autorile argumente, mille ebakohasusele ja nõrkusele käsitletavas kontekstis oli autor  ise tähelepanu juhtinud.  Isegi artikli pealkirjast oskas teadusmees välja lugeda midagi muud, kui seda oleks teinud tavaline kirjaoskaja kodanik. On liigne lisada, et toimetus ei avaldanud autori õiendust niisugusele arvamusloole ega pidanud vajalikuks ka oma otsust põhjendada. Küll aga äratas tähelepanu  asjaolu, et teadusmehest tehti  varsti pärast seda akadeemik.

Teine näide puudutab „Postimehe““ arvamusrubriigi eelmist toimetajat. Tema aasta- poolteist tagasi ilmunud loos väideti, et president Lennart Meri poolt käibesse toodud metafoori „Eesti riigi sünnitunnistus“ peaks kasutama mitte Tartu rahulepingu, vaid „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“ kohta. Kirjutasin selle kohta vastuseks nupukese, milles kahtlesin Meri autorluses ning argumenteerisin metafoori sobivuse vastu „Manifesti“ puhul. Vist üle aastakümnete sain toimetajalt vastuse, milles toodi Meri autorluse kinnituseks väljavõte mingi rootsi ajakirjaniku vabast tekstist. Sellest ei paistnud kuidagi välja, et sünnitunnistuse metafoor pärineks Merilt ega ole  ajakirjaniku enda interpretatsioon jutuajamistest presidendiga. Seda enam, et presidendi trükitud sõnavõttudes on sünnitunnistuse metafoori kasutatud just „Manifesti“ kohta.

Oma vastuses toimetaja lisas, et kui ma arvestan tema saadetud materjaliga nupukese ümbertöötamisel, siis võtab toimetus vaevaks arutada võimalusi selle avaldamiseks. Teema lõpetuseks tahaks lisada, et mingitel põhjustel loobus „Postimees“  selle toimetaja teenetest ja ta leidis endale koha faktikontrollina (!) uues toimetuses. Niisugutel puhkudel ütleb rahvasuu – kits kärneriks!

Võimalik, et eelpooltoodud lugu mängis viimases vangerduses ka mingit rolli. Igatahes mõni aeg hiljem sain toimetuselt ootamatult kirja. Selles anti mõista, et olen autorina teretulnud. Tore küll, aga uus katse andis vana tulemuse. Tõsi, selle erinevusega, et tagasilükkamise kohta anti ka  põhjendus.

Jaak Uibu ütleb, et kõigest hoolimata tiivustab teda kriitilise tähtsusega Eesti demograafiaküsimustes valgustustegevust jätkamast hea mälestus kunagisest koostööst „Edasi“ (tänase „Postimehe“ nõukogudeaegne eelkäija) ajakirjanikega. Ka mina võin kinnitada, et vaatamata  vältimatule vajadusele, arvestada ideoloogiliste trafarettidega, oli toona võimalik trükki pääseda tunduvalt lihtsamini kui viimasel kümnel-viieteistkümnel aastal iseseisva Eesti Vabariigi peavoolumeedias. Ja selleks ei pidanud tingimata üles kloppima ideoloogilist vahtu. Ehkki toonased ajakirjanikud kuulusid vormiliselt nn ideoloogiarinde töötajate hulka, olid nad ajakirjanduses professionaalid ja prioriteerisid ühiskondlikes probleemides enamasti sisulist asjatundmist ideoloogia ees. Teatav lip service  ideoloogiale oli teemast sõltuvalt küll möödapääsematu, kuid piisava kirjaoskuse korral oli isegi seda võimalik rakendada sisuliste eesmärkide huvides. Võiks ehk öelda, et toonaste ajakirjanike paremik järgis Jeesuse soovitust juutidele: andke keisrile, mis talle kuulub (so ideoloogia) ning jumalale, mis jumalale kuulub (so tõde).

Toomas Varrak