25.07.2019
Sotsiaaldemokraatide volikogu ja Toomas Sildam – see ütleb kõik.
ERR-is sõna võtnud Toomas Sildam on teinud midagi tavapärast – ta on keeranud oma vasakliberaalsetest nägemustest kokku sousti ja serveerinud seda tõena.
Toomas Sildam väidab: “Maasika tviidist läks möll lahti”. Ei, möll läks lahti Mart Helme toetusavaldusest Boris Johnsonile, mistõttu oleks õigem väita “Maasikas laskis möllu lahti!” Aga see selleks.
Sildami ütlus Maasika kohta “Eesti ühele säravamale ja sügavamale diplomaadile…” on küll subjektiivne seisukoht. Kui küsida tavakodanikult, mida ta teab Maasika saavutustest, siis ega midagi meelde tule küll. Ehk ainult see, et ta oli Eesti alaline esindaja Euroopa Liidu juures, aga kas ta meie riigi heaks ka midagi ära tegi, seda me ei tea.
Küll aga võiks küsida – miks ajab välisministeeriumi asekantsler riigiasju sotsiaalmeedias ja mitte välisministriga vesteldes? Maasikas oleks võinud asekantslerina seda arutada oma otsese ülemuse, välisminister Urmas Reinsaluga, aga tema läks kohe sotsiaalmeediasse ja algatas uue nõiajahi.
Mis puutub Matti Maasikase julgusest riigiametnikuna välispoliitilise kursi osas sõna võtta, siis tema kiitmine käib vaid seetõttu, et ta astus välja praeguse koalitsioonivalitsuse vastu. Oleks keegi rahvusmeelne riigiametnik küsinud 2014-2015. aastal, et kas Reformierakonna valitsuse kurss kooseluseaduse ja pagulaskvootide osas on ikka õige, oleks ta nii maapõhja tambitud, et teda ei mäletaks enam keegi.
Edasi kordab Toomas Sildam üle üldise hüsteeria: “Kuidas keegi küll võib võrrelda Euroopa liitu Nõukogude Liiduga?!”, kuid ega keegi kipu eriti analüüsi tegema – näiteks sõnavabaduse, ühe ja ainsa tõe, teisimõtlemise takistamise, migrandite sisseveo ja palju muu suhtes, milles on EL-i ja NSVL-il palju ühist.
Sildam loeb üles paljud asjad, milles EKRE olevat eksinud, kuid kes ütles, et rahvuskonservatiivid jäävadki peavoolupoliitika sabas sörkima? EKRE pole kunagi varjanud, et tahab arendada suhteid Visegradi maadega, kes kuuluvad samuti Euroopa Liitu – ega Brüsseli pilli järgi tantsimine ole kivisse raiutud.
Lisaks võtab Sildam ette meie kuulumise või mittekuulumise Põhjamaade hulka. Ajakirjanik ei tundu aru saavat, et see ongi sümboolne – isegi kui EKRE deklareeriks meie soovi nende hulka kuuluda, ei fikseeritaks seda ametlikult kuskil ja see jääkski sümboolseks identiteediks.
Sildam väidab, et üle 70 protsendi eestlastest pooldab Eesti kuulumist EL-i. Jah, pooldab, aga see ei tähenda automaatselt Brüsseli poliitika ja föderaliseerimise toetamist – EL-i võib toetada ka vihaselt rahvusriikide liidu eest võideldes. See kõrge protsent tähendab reaalsuse tunnistamist, et meil pole muud teed, kui koos Euroopaga, aga mitte nõusolekut delegeerida kõik võim Brüsselile – me soovime olla EL-is peremehed peremeeste laua taha, kuid praegu oleme rohkem sulaste rollis! Muide, EKRE pole deklareerinud soovi EL-ist lahkuda, vaid on jätnud selle variandiks, kuid föderatiivriik ikkagi luuakse.
“Eesti siseministrile on üks liit kõik, pole vahet, kas Eesti astus demokraatliku referendumi järel vabatahtlikult Euroopa Liitu või tiris okupatsioonivõim meid sõjaga ähvardades NSV Liitu,” väidab Sildam. Jah, Eesti astus EL-i vabatahtlikult, kuid 15 aastat tagasi, mil föderatsioon polnud veel üldsegi jutuks, pagulaskvoote või Vahemere paadisõitjaid ei määritud pähe, geiagenda ei möllanud tänavatel – seda EL-i, kuhu me astusime, pole suuresti enam alles. Nüüd räägitakse juba ühisest armeest, rahandus- ja välispoliitikast.
Toomas Sildam on hea näide sellest, kui paaniliselt kardab tänane vasakliberaalne poliitmaastik EL-i võrdlemist NSV Liiduga – nad lähevad ikka väga hüsteeriasse ja hakkavad väite ebakorrektsust tõestama stiilis “Stalin korraldas küüditamisi – kas EL on kedagi küüditanud?” Aga alustaks hoopis sildamite endi hüsteeriast siis, kui keegi teistmoodi mõtleb – vaat see on küll sovjetlik!