Iga kriis õpetab – kui inimkond oskab õppida

Pandeemia on endiselt täies hoos, kuid juba räägitakse sellest, kuidas on meil võimalik juhtunust ja juhtuvast õppida.

Juba varemgi on räägitud sellest, et inimkond vajaks üht suurt sõda või katastroofi – selle rääkijad ei mõtle selle all mitte soovi näha suurt hukkunute hulka ja piiritut vihkamist, vaid seda, et suured kriisid õpetavad inimkonda hindama seda, mis on tõeliselt midagi väärt, ja mitte tegelema tühja-tähja ja kaduvaga.

Koroonaviiruse levik on juba õpetanud, et igakülgne “avatus” võib ruttu suureks probleemiks muutuda, ja “piiratus”, mis seisneb näiteks soovis hoida alles kontroll piiride üle, võib osutuda pääseteeks või vähemalt osa probleeme ära hoida. Igal juhul on praegu tõehetk neil, keda alles “piiratuses” süüdistati.

Viirus mõjutab põhjalikult senist majandusarengut. Eesti ettevõtjad on pikalt karjunud vajadusest tuua siia palju võõrtööjõudu, aga praegune hetk näitab, kuidas see soov on äraspidiselt mõjuma hakanud: Ukraina kutsub omad koju ning mida teha nüüd suurte ehitusplatsidega, kuhu enam töökäsi (ja investeeringuid) ei jagu? Kas Tallinna korteriehitusbuum on otsas ja linnapilti jäävad “ehtima” poolikud majad?

Täna me näeme, kuidas Lääne liberaalses ühiskonnas levinud piiramatute õiguste ja vabaduste kultus viis selleni, et teatud tegelased tulevad välismaalt ega kavatsegi mingeid piiranguid arvestada – mis asja te minu inimõigusi rikute, tean ise, mida teen! Kui seesama indiviid haigestub, et saa ta läbi kollektiivita, ühiskonnata, kes aitab kõigil muutunud olukorraga kohaneda ja raskustest üle saada. Ülepingutatud individualism naaseb päästva kollektivismi juurde.

Suur osa inimestest on endale võetud vabaduste ja õigustega ka sedavõrd suure ego loonud, et vilistavad kogu- või ühiskonna peale. Inimene on siiski sotsiaalne olevus ja eriti kriiside ajal saab selgeks seegi, et teistega koos on kindlam.

Me oleme alles vapustuste algfaasis ja viljad praeguste õite asemele alles tulevad. Kui me langeme sügavasse kriisi, siis näeme ära, kes on siiani tühja-tähjaga tegelenud ja kelle elutööd saab igas olukorras kasutada.

Sadade võrdõiguslaste elutöö on seisnenud selles, et tänavatele saaks sooneutraalsed liiklusmärgid (nagu Soomes) või et lund aetakse soovõrdselt (nagu üle-eelmisel talvel Stockholmis), aga mis jääb nende tööst alles kriisihetkedel, kui inimesed võitlevad ellujäämise nimel? Mida annab meile märk, millel pole aru saada, kas see on mees või naine? See ei anna isegi mitte turvalisust liikluses.

Lääne ühiskonnas on sadu inimesi, kes jälgivad, et keegi migrante ei solvaks; kes menetlevad inimeste 10-15 aastat tagasi öeldud sõnu homoseksualismi kohta (ühe kristlase seisukohad, mille eest teda Soomes represseeritakse), kes võitlevad “vihakõnede” vastu sotsiaalmeedias ja nii edasi – mida kasulikku hakkavad nad tegema, kui kogu ühiskond võitleb kriisiga ja kuidas aitab nende senine töö ühiskonda?

Need, kes on võidelnud piirivalve, päästjate ja sõjaväelaste alleshoidmise ja tugevdamise nimel, näevad oma elutööd abistajate igapäevatöös. Need, kes on Eesti põldu harinud, annavad tööd tegijatele ja leiba sööjatele ka siis, kui kaubavahetus teiste maadega katkeb. Võib juhtuda, et meil läheb taas vaja oma põlevkivielektrit ja siis tuleb tänusõnad öelda neile, kes kliimahüsteeriaga kaasa ei läinud.

Seda mõttekäiku võiks lõputult jätkata, kuid selge on üks – heaoluühiskonnas (mida ka Eesti teatud määral juba oli) tegeleb suur hulk inimesi asjadega, millest ühiskonnal tegelikult mingit kasu pole või on see näiv. Nende töö mõttetus selgub siis, kui kriis on käes ja selgub, et nendeta saab väga hästi läbi ja kui iga piirivalvur ja päästja on kordi rohkem väärt kui kliimavõitleja või võrdsusvolinik.

Kõige parem kogu kriisis on see, et kogu liberaalne jamps, mida inimestele juba aastaid on ajudesse süstitud, leiab ruttu oma loomuliku otsa, sest rahval pole selle jaoks enam aega, tegeleda tuleb ellujäämisega. Võrdõiguslased ei saa naisi ja mehi vastandada, sest kaks sugu peavad paratamatult üksteist aitama ja elu hoidma. Geiagenda ei saa paraade korraldada, sest nende voodielu ei huvita kedagi, kõige vähem veel tänavatel reklaamituna. Migrandilembid peavad vaikima, sest ainus, mida me võõrastega jagada saame, on viirusebatsillid.

Inimkond õpib läbi valude. Kahjuks liiga sageli, ja seetõttu on õppetunnid kallid. Terve mõistuse juurde jäänutel on seetõttu kriise lihtsam üle elada.